Graham Swift "Emadepüha"

Varraku jaanuariraamat. 

Kindlasti tekib heal blogilugejal küsimus – miks emadepüha ja mitte emadepäev? Raamat seda põgusalt ka mainib, aga ma igaks juhuks ikka guugeldasin ja leidsin, et nii ongi: emadepüha oli Inglismaal päev, mil teenijarahvale anti vaba päev oma perekonna külastamiseks. Suurt seost emadepäevaga selle praeguses tähenduses ei olnud. 

"Emadepüha" seda üht päeva aastas kirjeldabki. Jane Fairchildil pole perekonda, kelle juurde minna, kuna ta on leidlaps. Küll aga on ta kutsutud naabermõisa perepojaga viimasele kohtumisele, sest Paul hakkab kahe nädala pärast naist võtma ja nende randevuutamine ei saa enam jätkuda. 

Just hiljuti kuulasin üht podcasti, kus kirjandusteadlased omavahel Eesti raamatu aasta puhul arutasid, kui oluline on see, et meie noored loeksid sotsiaalmeedia postitustele vahele ka lugusid, millel on algus, teemaarendus ja lõpp, sest sotsiaalmeedia selliseid lugusid ei jutusta. On ainult hetked, nii-öelda keskpaigad. "Emadepüha" lugedes tõstis minus pead mõte, et vot sellel raamatul nüüd küll eriti palju algust ega lõppu ei ole. Me kuuleme küll natuke Jane'i elu õnnetust algusest ja teame nii Pauli kui Jane'i saatust pärast emadepüha päeva, aga see on ikkagi pigem põgus pilguheit. Kogu tähelepanu koondub väga kontsentreeritult sellele ühele hommikupoolikule, mille Jane ja Paul veel viimast korda omavahel veedavad. 

Teine kirjanduslik ekskurss, mis minu peas tekkis, oli Anton Hansen Tammsaare jutustusse "Tähtis päev". Jane'i päev oli rõhutatult "tema" päev, nagu ütles korduvalt ka tema mõisa peremees, nagu ka karjapoiss Juhku päev oli tema päev. Aga kui Juhku ei osanudki sellega lõpuks midagi tarka peale hakata, siis Jane'i jaoks oli see tõepoolest elu ehk kõige olulisem päev. Kuigi see oli päev, mis lõpetas temale olulise suhte, siis ometigi tunneb Jane vabanemistunnet ja mõistab, et siin tema elu hoopis algab. Elu on tema jaoks samal ajal nii julm kui samaväärselt helde, sest tema elukäik muutub tõesti täielikult. Ja erinevalt Juhkust saab iga hetk selles hommikupoolikus tähelepanu, neil on oma koht ja oma kordumatu tähtsus. 

Ega siin eriti sisust rääkida ei saagi, sest ilmselt rikuks see paljude lugemismõnu. Küll aga jagaksin veel oma juurdlemist teemal "mis seal originaalis küll olla võis". :) Nimelt on Jane'i jaoks sõnadel väga tähtis roll ja ta valib väga hoolikalt, mis sõna millegi kohta kasutada. Muuhulgas juurdleb ta, mis oleks ühe teose kohta sobilikum sõna: kas jutustus, jutt, lugu või pajatus. Aplodatsioon (minu viimase aja lemmiksõna, kuigi ma tean, et sellist pole olemas) tõlkija Krista Kaerale muidugi. Aga põnev oleks küll originaali valikuid näha. 

"Emadepüha" on küll suhteliselt lühike romaan (nii et sedagi võiks jutuks või looks kutsuda), aga äärmiselt detailitundlik (kohati suisa naturalistlik) ja ilusas keeles kirjutatud, pigem minimalistlikus laadis miniatuur kui romaan, aga seda kontsentreeritum see on. Ei imesta, et see on võitnud auhindu ja on ka filmiks vändatud. Hiilisin treilerit ja appikene, seal mängivad Olivia Colman ja Colin Firth (Jane'i majarahvas) ja Pauli osas on Josh O'Connor, laiemalt ehk tuntud kui prints Charlesi osatäitja sarjas "The Crown". Peaosas minu jaoks tundmatu Odessa Young, aga ma ei vaatagi eriti filme. See eelmine plejaad juba isegi ütleb, et film on kvaliteedimärgiga. Nii ka raamat.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

"Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kohe peab oma elu avalikkuse ette tirima. No luuletagu, kui muidu ei saa. Aga avaldada! No mis uss teda hammustas?" sosistab Iris. 

Ma ei ole mitte kunagi saanud osaleda Rahva Raamatu ega Apollo pimekohtingul raamatuga, kuna vähemalt seni pole Kuressaares seda tehtud. Seekord aga sattusin õigel ajal Tallinnasse ja vedasin sõbranna endaga kaasa Kristiine keskusesse (st agiteerisin, tema vedas mind oma autoga). Esiti jäi meile ette Apollo. Sealne pimevalik oli pehmelt öeldes tagasihoidlik, kuid me ei heitnud meelt ja läksime edasi Rahva Raamatusse, kuhu meil tegelikult plaan minna oligi. Ja ei pidanud pettuma! Tegime laua ümber mitu tiiru ja lugesime apetiitseid sisututvustusi. Ühe raamatu suhtes olen üsna kindel, et ma olen seda lugenud. Ühte teist arvasin niisama teadvat. Lõpuks aga jäi mulle silma kaks raamatut, millest raske südamega valisin ühe, aga minu suureks rõõmuks oli sõbranna just teisele käpa peale pannud, nii et seegi saladuseloor sai eemaldatud. 

Ma olin kogu sellest ilust nii lummatud, et kassasse minnes küsisin, kes ometi viitsis neid niimoodi maalida. Tütarlaps kassas langetas looritatud pilgu ja tõstis argsi käe. Aga ta oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud raamatuga pilti teha. Nautige siis raamatuidki. Teisel pildil on minu oma. 

Minu suurim hirm oli see, et äkki saan pakist raamatu, mida ma olen juba lugenud. Aga kui välja tuli Kristiina Ehini "Südametammide taga", siis lisaks kergendusele tundsin ma suurt rõõmu – Ehini luulega on mul küll olnud väga juhuslik kokkupuude, aga see on jätnud mulje väga heast ja tundlikust luuletajast.  

Vahelduseks on Ehin nüüd siis nõuks võtnud proosakirjaniku leiba maitsta. "Südametammide taga" on sissevaade ta enda ellu ja kuna ta on naine, siis žongleerib ta loendamatute rollide vahel – Loomingujumalanna, Aasta Ema, Abielunaine, Freya, Fuuria jne jne. Jaan Tätte ütleb tagakaanel, et selles raamatus on Kristiina väga-väga aus ja ma olen sellega igati päri. Kui vaadata asja väga üheülbaliselt, siis viiakse meid koju, mis tundub kirjelduse järgi olevat kogu aeg korrast ära, kus köögis on meetrite kaupa (nii laiusesse kui kõrgusesse) pesemata nõusid ja kus tuleb endale igale poole teed rajada läbi abikaasa Silveri tohutu kola, milles mees näeb potentsiaalset pillimeisterdamise toormaterjali. Teisalt aga kumab sellest kaosest läbi Kristiina ja Silveri armastus ja hoolimine üksteise ja laste vastu ning väga palju loomingulisust. Nad on omavahel kokku leppinud, et ei tülitse maiste asjade pärast, ja kuigi raamatu lõpupoole pannakse see lubadus proovile, siis tagakaant sulgedes pole millegipärast mingit kahtlust, et ka see tüli sai lahendatud, sest "inimkonnal on lootust ka surnuks sulamise ohus," mis siis veel ühest keskmisest pereprobleemist rääkida... 

Ma pean jälle tulema oma vana joruga nagu katkine grammofon: parimat proosat kirjutavad ikkagi luuletajad, olgu see siis Viivi Luik, Leelo Tungal või Kristiina Ehin. Juba esimestest lehekülgedest on "Südametammide taga" kui üks suur ja kaunis ballaad kõigile naistele, emadele, Freyadele ja Fuuriatele. Aeg-ajalt on Ehin kirja pannud mõne oma luuletuse, mis talle endale mingil hetkel meenus. Ja kindlasti ei suuda ta ka tavalises jutustavas tekstis lihtsalt suvalisi sõnu ritta lappida, sest sõnu on vaja kaaluda ja sõeluda ja läbi veski jahvatada, et lõpptulemusega oleks üldse võimalik rahule jääda. Nii sünnivad laused nagu "Sirtsud sirisesid ja silmapõhja langes soovitähti." Või johannesaaviklik "Naeratan tüdrukule, kes vaatab mind küsivi silmi." 

Aeg-ajalt pillab Kristiina oma kirjanikest ema ja isa elutarkust, näiteks meenub Kristiinale ema Ly ütlus: "Kusagil pole kirjas, kui mitu korda me peame oma lapsi jamadest välja aitama. Kui sa näed, et maja põleb, on loomulik, et viskad vett." Või isa Andrese tõdemus, et kirjanik ei tee tööd, aga ka ei puhka kunagi. 

Totaalse üllatusboonusena hüppab lehtedelt välja Thörmeri karuohakas, mida "leidub looduses ainult Saaremaal Riksu külas ja Paldiskis." Riksu külast läbi saab meie maakodust linnakoju ja vastupidi, aga Thörmeri karuohakast ei ole ma oma elus enne kordagi kuulnud. Vaja uurida. 

Ehin tõmbab lugeja oma maailma ja ühel hetkel saad aru, et sa patseerid koos temaga mitte ainult pärismaailmas, vaid kusagil tema enda fantaasias, kust jalutab läbi terve plejaad ajaloolisi suurkujusid, kelle hulgas on näiteks Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson või Johann Voldemar Veski. Neil kõigil on noorele Ehinale oma tarkuseteri jagada. Kohati on kogu see Segasummasuvila seal raamatus täiesti homeeriliselt naljakas, aga samas täiesti tõsine ja paiguti nii õrn, et seda võiks pigem juba hapraks klassifitseerida. Lühidalt, see on väga-väga hea raamat ja ma olen enam kui kindel, et iga naine tunneb ennast vähemalt paiguti siin ka ära. 

Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.

"Õhtupäike väikestel majadel" on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta "korralikku" raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada. :) 

Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat. 

Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti. 

Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli. 

Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina. 

Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja. 

Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees. 

Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda. 

Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan? 

Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole "Õhtupäike väikestel majadel" kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud "Valede kataloog" oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot. 

Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat. 

Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase "kahetseva" (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (---) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku.