Marcin Wicha "Asjad, mida ma ära ei visanud"

Neljandas klassis anti meile kodune ülesanne: kirjelda oma ema. Andku jumal mulle andeks, sest ma kirjutasin: "Minu emal on tumedad juuksed ja ta on tüsedavõitu." Lastel on pikkusest ja kaalust oma arusaam. 

Emakeeleõpetaja kaalus sada kilo ja tõmbas väljendile "tüsedavõitu" joone alla. Ta vajutas pastakale nii kõvasti peale, et tegi paberisse augu. Äärele uuristas ta sõnad: "Ma ei ütleks." Ema oli haridussüsteemiga harva nõus, aga tookord jäi ta väga rahule.

Kui minu kallis raamatukubjas Hollandist mulle selle raamatu saatis, ei osanud ma Marcin Wichast midagi arvata, sest ma ei olnud tema nime enne kuulnud. Küll aga tegi mulle juba esikaanelt rõõmu teadmine, et raamatu on tõlkinud Margus Alver. Tänaseks päevaks on Alver juba tõlkekorüfee, kelle töödes hinnatakse eelkõige tema ülimat põhjalikkust ja sõnumi edastamise täpsust. "Lehman Brothers" tema tõlkes on siiani nii välja müüdud, et pole eriti mõtet isegi proovida pileteid saada. Alveri ampluaa on lai ja keeletunnetus oivaline. Ja ka näitlejana on ta tuntud, sest tema selle valdkonna tähelend algas juba noorena filmis "Lammas all paremas nurgas". 

Mina aga võiksin öelda, et we go wayyyyyyyyyyyyyyy back. Ega ta mind ilmselt ei mäleta, aga kui ma olin veel lasteajalehe Säde korrespondent, oli seda ka väike Margus Alver. Käisime koos nii Taga-Karpaatia kahenädalasel rongiekskursioonil kui vaid pool aastat hiljem 40 päeva Artekis. Margus oli nagu väike professor ja kuigi sellised pisikesed iseteadjad vahel mõned aastad vanematele närvidele võivad käia, siis Margusel oli üks suur ja võimas pluss: tal oli nimelt "Polkovniku lesk" peas ja ta tegi meile lõputult rõõmu sellega, et suutis igast asendist suvalisel hetkel rääkida, kuidas arstid ei tea midagi või et kui polkovnik küsis, et kallis, milleks sulle kahur, siis teatas ta ülima loomulikkusega, et "naabri kass sööb mu närve". 

Lugesin ka üht pikka intervjuud, mille Teater. Muusika. Kino temaga 2022. aastal teinud on. Sellest tuleb välja tema pikaajaline huvi Poola ja poola keele vastu. Ja nii ta selle Wicha otsa ilmselt ühel hetkel ka sattus. Sellega on siis mõistlik lõpuks ikkagi ka raamatu enda juurde minna. Tagakaanelt saab lugeda, et graafiline disainer ja kirjanik teeb selle raamatuga kumarduse oma lahkunud emale. Raamat on episoodiline, aga kõigist nendest väikestest hetkedest on lõpuks üsna hästi aru saada, missugune ta ema oli. Mina ütlen  tavaliselt selliste naiste kohta suurima aupaklikkusega "no-nonsense tädi". Ta on väga konkreetne, kõigi vastu aus, aga ei suuda vahel hoiduda ka väikesest togimisest. 

"Kas sa Mariuszt mäletad? Minu koolikaaslast?" "Väga tore poiss," vastas ema, sest tal oli meeles, et mulle Mariusz ei meeldinud." 

**

"Ma ei taha kooli minna. Mul kurk valutab."
"Te kuulsite just teadaannet tervisliku seisundi kohta number viis. Aga nüüd tõuse üles, muidu sa jääd hiljaks." 

Aga ema surmaga seoses on vaja tema asjad ja raamatud üle vaadata ja võimalusel ära visata. Ega seda polegi nii lihtne teha, eriti raamatutega. Sest raamatud tähendasid midagi ja nüüd tähendavad nad midagi muud – midagi, mis emast järele on jäänud. Sorteerides meenuvad Marcinile igasugu episoodid, hetked noorusest, ja kuna ta on ainult paar aastat minust vanem ja elas Poolas, siis on minu põlvkonna eestlastele seal peale autori enda loo veel väga palju äratundmist. Kuna nad on kõigele lisaks veel ka juudi päritolu, siis on nende perekonna ajaloos igasuguseid mõõtmeid. 

Margus Alver on oma põhjalikkuses jätnud lugejale väga palju allmärkusi. Vahel need häirivad mind, aga kuna me tõesti poola kultuurist eriti palju ei tea, siis olid need vägagi abiks. Raamat on üsna paksult viiteid ja vihjeid täis, nii et pool raamatut olekski jäänud arusaamatuks. Lisaks on Alver lugejatele jätnud ka järelsõna. Sellest võib muuhulgas lugeda: "Marcin Wicha leiab, et kujundamine ja kirjutamine on suhteliselt sarnased, sest tegu on tähtede ja sõnade järjekorda seadmisega ning nende väljanägemisega mängimisega, kusjuures nii joonistustes kui ka kirjasõnas hindab ta lakoonilisust." Ja käib ta tõesti oma sõnade järele. Stiil on napp, ei mingit ilulemist, aga ehk seda mõjusam see temaatikat arvestades on. Samas ei saa kuidagi öelda, et see oleks ülitõsine või traagiline raamat. Ema enda värvikas isiksus ja tema tegemised ja ütlemised on siiski lausa lõbusad.

Niisiis, minu poolt kindel soovitus ja rõõmus käelehvitus ka Margus Alverile! 

  

August Gailit "Leegitsev süda"

Kuna sel aastal on lugemisväljakutse grupis üheks teemapunktiks vanim raamat kas koduriiulist või koduraamatukogust, minul aga koduriiulis vanu raamatuid üldse pole, siis pöördusin lahke raamatukoguhoidja poole. Kahe tema poolt hallatava raamatukogu peale oli vanim Orto kirjastuse 1945. aastal välja antud "Leegitsev süda". 

Raamat räägib alustuseks Anu Maarvast, kes on puruvaene vallaslaps, keda keegi isegi tallu tööle võtta ei taha, aga kes kuidagi puhta järjekindluse ja otsustavusega ennast kõigi vastupidiste ootuste kiuste üles töötab. Oma esimesel paremal kohal töötades jääb ta rasedaks ei-d mitte tunnistavast võimukast ja rikkast peremehest, kes oma viimase vindi peal raseda teenijatüdruku kodust välja uut kohta otsima kupatab, nii et järjekordne vallaslaps sünnib kuskil põllu peal ja ainult naabrite südameheadusest jäävad nii ema kui laps ellu. 

Raamatu teises osas on juba juttu ka Anu pojast Joosepist, kes tundub väikese poisina nõrk ja saamatu, aga heade kokkulangemiste (ja ilmselt ema ohverduste) tulemusena kasvab temast suur viiuldaja ja helilooja. Kuidas nõnda on juhtunud, et tema vallaspoeg on järsku kuulus mees, kuigi isegi tööd teha ei oska, ja vallaspoja ema ei tahagi poja isalt mitte midagi – mitte kuidagi ei suuda rikas taluperemees seda mõista, eriti kui enda naine ainult tigetseb ja ametlikest poegadest on saanud sulid ja päevavargad. 

Kuna tegemist on 1945. aasta väljalaskega, siis on raamatus ohtralt sõnatoredusi, näiteks on suurest kunstnikust ajajooksul (jah, üks sõna) saanud õõnes posöör, samuti leiame korterist lüngis laua, laulja laulab otse taevasse ulatuva diskandiga, peremees vihkab vulgust, tantsitari (!) tabab "täielik läbikukk" (minu üks lemmikuid!), keegi pillub afishshidega täis kogu Pariisi jne. 

Meeldisid väga arutelud kunsti teemal. Nii viiuldaja Joosep kui tantsitar Kaie leiavad, et ükski teos ei ole enne kunst, kui ta jõuab lavale, sest kunstiks saab see kõik alles inimestes endis. Nagu küsib Joosep: "Kuid mis väärtus on mõttel, kui ta pole kaasinimesis vormunud ideeks või elamuseks?" Kuid samas tundub, et juba tollal ei saanudki kunsti teha kunsti pärast. "Nagu kunstiteos sünniks vaid looja talendist ja tahtest. Ei, nood ajad on ammu juba läbi. Kunstiteos – see on autori, reporteri ja ärimehe ühine saavutus. Autor annab skeemi, reporter puhub sinna hinge sisse, aga ärimees kuldab kogu selle ettevõtte üle, otsib publikut ja teeb asjast asja. Nõnda sünnivad suurteosed."  Kas me võime täna väita, et asjad on kuidagi muutunud? 

Ja oh, juba tollal: "Meil on tõesti üks eriti armastatud spordiharu, mida harrastab nii suur kui ka väike: see on kaasinimesele jalatahapanemine! See spordiala on arendatud otse kunstiks ning on saanud rahvuslikuks suursaavutiseks." 

Samuti on Gailiti keel väljendusrikas ja kujundlik: "Jah, siin oldi küll leplikumad, usklikumad ja jumalakartlikumad, kuid inimesed olid sõnades ahtramad, meenutades sageli lesti, mida nad püüdsid ja sõid." "Seda oleks võinud kirja panna ainuüksi Shakespeare, kahjuks elas see suurvaim siis, kui maailm oli alles vana ja kortsus."

Kokkuvõtteks – kogu selle uudiskirjanduse vahele, mis mulle koju kätte jookseb, oli üks klassikaline Gailit vägagi värskendav. Vormilt oli nii tekst kui tegevus ehk juba pisut arhailine, aga teemad iseenesest seevastu täiesti ajatud. Ja mina olen ikka seda meelt, et ega inimloomus ju laias laastus ei muutugi, seega kui kirjanik koorib inimese hinge lahti ja selle loomuse sealt üles leiab, siis selline raamat ei saagi vananeda. Jäägu seda blogi lõpetamagi "Leegitseva südame" lõpulause: 

"Kuigi sihid on kaugel, asuvad imed ometi käegakatsutavalt lähedal." 

John le Carré "Tuvitunnel. Lugusid minu elust"

Varraku veebruariraamat. Aitäh! 

Seekord otsustasin valida dokumentaalkirjanduse. Tavaliselt ma eelistan kindlalt ilukirjandust, mulle ei meeldi spiooniraamatud ja ma ei ole ühtki John le Carré raamatut enne lugenud, seetõttu üllatas see valik mind ennastki. 

Lühidalt taustaks niipalju, et John le Carré varjunime taga varjab end David John Moore Cornwell. Noorena töötas ta Briti luure heaks, kuid hiljem sai kirjanik temas spioonist võitu ja suurema osa oma elust oli ta siiski kirjanik. "Tuvitunnel" on autobiograafiline mälestustekogu, milles räägitakse tema mõlemast tegevusvaldkonnast, ja ega ei teagi täpselt, millest ta oleks kirjutanud, kui ta poleks salaluures teeninud. Ehk ei olegi nii väga õige öelda, et ta kirjutab romaanides oma kogemustest, küll aga saab kindlasti öelda, et tema luurajaelu viis teda kokku paljude inimestega, kelle ta oma raamatutegelasteks kirjutas. Üldse tundubki seda raamatut lugedes, et tõelise kirjanikuna oli John le Carré alati vaatleja ja märkaja. Eks spioneerimine nõuabki tähelepanelikku silma, aga kindlasti aitas see tal luua enda spioonilugudes suhteliselt mahlakaid tüpaaže. 

Pean tunnistama, et spiooniromaane ei loe ma eelkõige sellepärast, et minu aju ei suuda nende metsikute keerkäikudega järge pidada, mis seal tavaliselt amokki jooksevad. Ka "Tuvitunnelis" olid luureteenistuse juhtumitest rääkivad peatükid keerulised jälgida. Minu õnneks on raamatus siiski isegi rohkem neid lehekülgi, mis jutustasid hilisematest reisidest. Loomulikult ei ole Carré mingisugune niisama huvireisija, tema reisid viivad teda Gaza sektorisse, hutude ja tutside konflikti keskele, Moskvasse KGB ülemustega viina võtma ja nii edasi. 

Huvitaval kombel kirjeldab Carré oma lapsepõlve kogu selle keerukuses mitte raamatu alguses ega isegi mitte ka lõpus, vaid mõni peatükk enne lõppu, kusagil eikellegimaal. Kui kasvad vägivaldse ja skeemitava isaga, kelle pärast ema on pikkadeks aastateks oma poegade juurest lahkunud, on ilmselt kerge luureteenistusel ennast värvata lasta, sest tegelikult ei seo sind ju miski. Kuigi terve elu on tal oma vanematest olnud pigem kahju kui kasu, siis ometi hoolib ta neist lõpuni. 

Oli huvitav raamat, sest elu oli tal kindlasti põnevust täis (see on nüüd küll sedasorti põnevus, millest on mõnusam raamatut lugeda kui seda ise läbi elada) ja kirjutada ta mõistab. Ma ei usu, et ma sellepärast ta spiooniromaane lugema hakkan, aga mängin küll mõttega, et äkki viitsin selle kõige kuulsama külma käest pääsenud spiooni loo põhjal vändatud filmi vaadata, olevat kuulus ja kõik.