Paul Raud "Kellata torn"

Tänavail väntasid vastu eriilmelised noored puhmas soengute ja lohvakate pükste-mantlite, sakrus habemete-vuntsidega, silmis unistavalt kaugusse suunatud pilk – ning keelel uuenduslikud ja mässumeelsed ideed, mis pidid ühel päeval kõik senise peapeale keerama. Viimaks leidis iga takkus juustega tütarlaps endale ümarate prillidega – mida nägemiseks õieti tarvis polnud – noormehe ning üheskoos hangiti jalgrataste asemel punane pereauto ja ahjuhõnguline korter mõnes pisikeses majas, millest oli linnaku ümber moodustunud omaette rajoon. Ning seejärel tuli kätte ka nende laste kord tollesama revolutsioonilisusega maailm – nende enda vanemate mandunud maailm – ümber ehitada, olgugi, et hirmkallid maitsestatud kohvid ja viltused baretid ei tahtnud kuidagi oodatud muutust esile kutsuda. (lk 117)

Tundub, et veri ajab rähnipoja ikka puu otsa ja kirjanikugeeniga inimese kirjutama. Piret Raua poeg, mis ühtlasi juba ütleb, kelle kõigi õetütar või lapselaps, kirjutas oma esimese romaani "Kellata torn" ilmselt hilisteismelisena, sest romaani ilmumise ajal oli Paul Raud 20-aastane. Romaanivõistlusel sai romaan EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna. Samuti on Raud pälvinud Kirjanike liidu Siuru fondi stipendiumi (Doris Kareva väitel esindab Raud Siuru taset, mitte skandaalsust). Asja eest. Kõik, kes arvavad, et noored suretavad ilusa eesti keele välja, peaksid "Kellata torni" küll kohustuslikus korras lugema. See lihtsalt voogab üle kogu selle 211 lehekülje nagu soe suvine udu, jättes endast maha "kohkvel õpetlased" või Nicolase, kes "tõstis oma ehmunud pilgu alles mitu lohisevat hetke hiljem". 

Mis puutub süžeesse, siis on autor ise raamatu nimetanud mosaiikromaaniks üheksas osas. See tähendab, et lugu on teadlikult fragmentaarne. Võib-olla on see lihtsalt noore kirjaniku kaval nõks varjata, et ta on romaani ülesehitusliku poolega veel natuke jännis, aga see on nüüd puhas teooria. Raamat toimib täpselt sellisena, nagu ta on. Seda soosib muidugi ka unenäolisus ja fantaasiamaailm, nii et kokku saab omalaadne sulam "Hingede ööst", "Alice'ist imedemaal" ja "Nukitsamehest" (viimane paralleel tekkis mul metsaga, kus Nicolas aina eksib ja eksib ja lõpuks viib kohale see tee, kust ta tuli). Peategelasel justkui oleks siht, sest mingil hägusel viisil tundub ta kogu raamatu vältel oma sõpra Brunot otsivat. Aga kogu pilt, mis avaneb, on ujuv ja udune. 

Meil on ju kõigil olnud küllalt neid unenägusid, kus me satume erinevatesse kohtadesse, millel pole üksteisega (ega ilmselt sinu endagagi) midagi suurt pistmist, aga samas on see kõik sel hetkel väga loogiline ja ei vaja mitte mingit selgitust. Kindlasti on selles unenäos ka midagi, mis on kogu aeg kahe sammu kaugusel, käeulatuses, aga kätte sa seda ei saa. Nicolase (peategelane) jaoks on selleks tabamata imeks tema sõber Bruno, kes oli temast koolis aasta või kaks ees, aga võib-olla olid nad ikka samas klassis ka, sest Bruno vist ikka jäi klassi kordama, aga kes seda nii täpselt ikkagi teab. Ja muidugi on ju täiesti loogiline, et oma otsingutel satub ta muuhulgas Bruno suguvõsa kokkutulekule, kus mitte keegi ei saa aru, et ta polegi Bruno. Ja siis kontorisse, kus Bruno töötas, mis on kogemata sama kontor, kus Nicolas töötab. Sest see on lihtsalt selline raamat. 

Oma ringkäigul sattus Nicolas näiteks 25. korrusele, mis koosnes tervenisti ühest hiiglaslikust saunast – varusaunast, nagu Leo hiljem seletas. Kontoriametnikud lebasid siin külluslikult alkoholiga varustatud eesruumi lamamistoolides või lausa lavatsil, süles kobakas arvuti ja pilk töösse süvenenud. Keris seisis küll külmana, kuid tema kõrval ootavale koopiamasinale heitsid mehed muudkui paberit, mis sisinal piiksuma hakkas. Teisal avastas noormees kontsertsaali, kus muusikute asemel istus noodipultide taga hoopiski sekretäride orkester, valmis kuulama igat keskastmejuhti, kel oli tarvis kirja või kõnet dikteerida. Ning mõistagi sattus Nicolas lugematul arvul magamistubadesse, kus keksendunud pintsaklipslaste vahel norskas printer või lebas voodil tšekikuhjas mõni ülekuumenenud raamatupidaja, jõudmata oma jalutuskäigul ometi Leo ja Rhea suure baldahhiinvoodiga magamistuppa, mida kasutati tihemini kõikvõimalike suuraktsionäride või muude direktorite koosolekuteks. Ja erinevad vannitoad, kus tualetikabiinide vahel lebas kuldjalgadega portselanvann ning jalgu võis kuivatada paari pisikese lõvipoja nahkadel, võtsid noormehe silme eest lausa kirjuks. (lk 159)

Pole üldse oluline, kas tegevus toimub Eestis (kohanimed räägivad osaliselt selle poolt ja osaliselt jälle täitsa vastu) või mis ajastul. Just selle määratlemata aastakümne või isegi -saja alternatiiv-Eesti vedas minu kirjanduslikus mälus veel ühe niidi, sedakorda Hargla "Frenchi ja Kouluni", mis samasuguse veidi lõbusa segaduse tekitas. Kerge aurupungi-vaib on ka "Kellata tornis" kahtlemata, kuigi ma ei oska seda mitte poole lausegagi tõestada. 

Tuleb ka öelda, et noorkirjanik Raud on kursis nii Eesti kui oma perekondliku klassikaga, sest läbi jooksevad sellised laused nagu "Mis siis kõik veel olla võiks, kui seda kõrget metsa lihtsalt ees poleks" või "Ma tahan elada vabalt, vaarisade moodi" või "Aga tee ei lõppenud, otsa sõit ei saanud." Jääb üle oodata, millal Paul Rauda ennast raamatutes nii möödaminnes tsiteerima hakatakse. Kui "Kellata torn" on väike hors d'oeuvre sellest, mis tulemas on, siis ei ole see sugugi võimatu. 

Ahjaa, kaanekujunduseks oleva maali autor on ka Paul Raud, Kristjan Raua kaksikvend, aga sugulust noore Paul Rauaga ei suutnud vähemalt veel hetkel leida. Kuigi ei imestaks. 

Karin Smirnoff "Merikotka karje"

Varraku detsembriraamat. Aitäh. :) 

Siin on vahepeal nii tummist kirjandust jälle loetud, et tegin vahepeale ühe krimkapoisi. Ma olin tegelikult varem lugenud ainult üht Lisbeth Salanderi lugu, kõige esimest. See oli 700-leheküljeline tellis, mille ma lugesin läbi natuke vähem kui 24 tunniga, sest oli suvevaheaeg ja lugu oli nii põnev. Kui uskuda raamatu tagakaant, mis nagunii peale padukiituse kunagi midagi ei kirjuta, siis kirjutab Smirnoff paremini kui Lagercrantz, ja minnakse isegi nii julgeks, et olevat Larssonist endastki "vähem sentimentaalne". No võib-olla seda küll. 

Lugu iseenesest oli täitsa okei, selline oodatav. Nagu iga teine nordic noir stiili kuuluv raamat, on see kõik muud kui leebe lugemine, sest millegipärast ei piirdu kurikaelad lihtsalt röövide, varguste või isegi mitte tapmistega, ikka on ju vaja midagi natuke õõvastavamat. See on üks asi, miks need Skandinaavia krimid liiga tihti mulle lugemislauale (kui mul selline asi isegi oleks) ei jõua. Vahel tahaks need kirjanikud punti siduda ja kuskile helgele Lõuna-Prantsusmaale saata, sest see polaaröö vist ei tee nendele ikka head. 

Lisbeth ise oli muidugi Lisbeth, aga ma isegi ei julgeks öelda, et oma tuntud headuses. Kordagi ei tekkinud sama tunnet, nagu esimest raamatut lugedes, et ei suuda raamatut käestki panna. Sellest võib veel aru saada, et ka väikeses suvalises Põhja-Rootsi maavallas võib kokku saada nii mitmeid liine, aga vahepeal ikka natuke ulmeks ta selleski suhtes läheb. See, et samal nädalavahetusel satuvad seal kokku Lisbeth Salander ja tema vana relvavend Mikael Blomkvist, et nad tulevad sinna täiesti erinevatel põhjustel, aga ühtäkki tabavad end uurimas sama kuritööd, sest mõlema pered on sellesse segatud – no ma ikka ei tea. 

Võib-olla ma ei oska selliseid raamatuid ka liiga hästi lugeda, aga minu jaoks jäid ikkagi päris lõpuni lahti kirjutamata kurikaelade taustad ja eellood. Veel keerulisem oli mul leppida sellega, et kui röövitakse Mikael Blomkvisti lapselaps, siis suhtuvad kõik sellesse kuidagi leigelt. Politsei küll uurib, aga nii vanemad kui uurivast ajakirjanikust vanaisa vahivad niisama ringi ja ajavad oma asju. Ja poisi pääsemine on ka selline "lambine", nagu teismelised ütlevad. Terve see liin oli kuidagi ebausutav. 

Ja siis muidugi see väike infokild, nagu oleks üks Rootsi ettevõte kaheksakümnendate alguses (!) maha müüdud ja tootmine Eestisse üle viidud. No misasja? Ma saaks aru, kui seda kirjutaks näiteks austraallased või ameeriklased, kes Eestist ja selle ajaloost nagunii midagi ei tea, aga rootslane võiks ju lähiajalugu natukenegi tunda, Eesti pole ju Rootsist nii hirmus kaugel ja kaheksakümnendate algus pole just sajanditetagune aeg! 

Ühesõnaga. Ta oli ju huvitav ikka, muidugi. Kes Lisbeth Salanderiga siiamaani sammu käinud on, soovivad seda kindlasti lugeda ja võib-olla meeldib see neile rohkem. Mina ikkagi pean jääma kindlaks sellele, et Karin Smirnoff päris Stieg Larsson ei ole. See ühtlasi kinnitas minu alati kahtlevat seisukohta igasuguste jätkukirjanike suhtes. 

EDIT Vaatasin nüüd üle ka Goodreadsi reitingud. Tundub, et laiem publik ei ole Smirnoffi vastu väga palju lahkem kui mina, pigem isegi vastupidi. Enamus leiab samuti, et lugu on hüplik ja ei tee Lisbeth Salanderile ega Larssonile kuigi palju au. Aga no lugeda ta kõlbab ikka. :) 

Artur Alliksaar "Päikesepillaja"

Kes sind on näinud, see on palju näinud. 

Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.

Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud, 

kui inimmõte üldse käia võib. ("Lahkühtimine")

Nii ilus, et torkab otse südamesse. 

Kui ma pärast Sven Mikseri "Vareda" lugemist temaga tehtud "Plekktrummi" intervjuu ära vaatasin, siis lõpetuseks soovis Mikser kõigile, et lugege rohkem luulet, näiteks Ellen Niitu, Juhan Viidingut või Artur Alliksaart. Selle peale tuli mulle meelde, et mul on juba suvest saati "Päikesepillaja" pooleli ja väga pikalt pidanud ootama. Miks siis mitte selle väikese nügimise peale see uuesti kätte võtta. 

Alliksaart on kindlasti tabanud sama "geeniuse puudutus", millest Mikser rääkis (selles kontekstis, et enamasti on seda ikkagi selgelt näha luuletajate loomingus). Ta suri kaugelt liiga noorena, 46-aastasena (mis pärast vangilaagrit ja asumist pole ju ime), aga juba selle ajaga jõudis ta kirjutada nii palju imelist ja omanäolist luulet, et ega teist sarnast kõrvale panna pole ja segamini teda kellegagi ei aja. Ta ju oskas kirjutada imeilusat riimitud luulet. Näiteks jõudsin ma leheküljel 380 enda lemmiksalmini kogu raamatus: 

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,

ja armutakse pettumuste trotsiks.

Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba,

hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Suurem osa Alliksaare loomingust keskendub siiski lõputule mängimisele ja katsetamisele keelega. Aga palun, siin on teile lõik "Traakia maagiast", millel on ilmselt veel kõigi saarlaste verbaalse tapmise lisaväärtus: 

Nõutu kõuk. Jõutu jõuk. Tõutu tõuk. Nõutud nõud.

Õudne põud. Sõudjatõurasus. Lõugav rõuk. Rõugeis õun. 

Õuekõu. Lõuendilõust. Põuetõus. Rõugutajate vandenõu. 

Jõulõugas. Nõunik-lõukoer. Lõuna eel tõusis lõunatuul. 

Vahel ta nagu lihtsalt lustiks – justkui kirjutaks "Pai papa, pane paadile purjed peale" uut, 2.0 versiooni: 

Lehelutikad on väga nutikad,

ogalikke aga peetakse üldiselt ogarateks.

Vahel juhtub, et lõhed lõhverdavad kõhud lõhki.

Pühvlid püherdavad pühapäeviti pühkmetes.

Siug ei taha liulaagritest midagi teada. 

Ta on niigi paenduv nagu pael. 

Ja üldse, kui tahta saada lühikese aja jooksul alliteratsioonimürgitust, siis on Alliksaar just teie mees:  

Kuradid kuristavad kuristikel kurku ja kurnatud kurinad nurisevad vastumeelselt. 

Või siis:

Laiuvad, laiuvad alles laulmata laulude lained. 

Või:

Teravmeelne terrorist võtaks tarvitusele terve tünnitäie termiite. 

Teistes kohtades jälle loed ja mõtled, kustkohast need ideed üldse tulevad? Meenus Sal-Saller, kes ütles, et ta vahel laulusõnu kirjutades lükib neid lihtsalt ritta ja vahepeal naerab ise neid, kummuli maas. Mingi hingesugulus neid igatahes seob. 

Astun üle ajaraju, ehmunud lehmade sabad lehvikuna peos. 

(---)

Sõna kõnnib kitsena mu kannul.

Ta on vaguralt magus ja mõrkjalt õrn nagu nõrkev mõrsja. 

Lisaks on Alliksaar nagu Eesti Shakespeare, kes vajadusel ja sõna puudumisel selle sõna lihtsalt ise teeb, nagu näiteks on tema päev "vigamik"ja kasutusel on verbid "uuduma" ja "suurduma". Ja nii edasi. 

Alliksaar on selline luuletaja, kelle puhul teatud luuletusi teavad pea kõik, näiteks "Seitse etüüdi" ("Ütle, kas süda ei ole siis meri..." jne), "Neli etüüdi", millest pärinevad ka minu ülevalpool tsiteeritud lemmikread, seesama sententslik "Alternatiive" ("Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?" jne), "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvamaid aegu...") või "Autoportree" ("Mu hinges koos on munk ja sübariit..."). Siiski oli valdav enamus luuletusi "Päikesepillajas" minu jaoks täiesti uus materjal, mis pole, arvestades minu väikest kokkupuudet luulemaailmaga, mingi eriline ime. Küll aga oli see tundmatu maailm, mis minu ees avanes, oma keelemängude, alliteratsioonide ja vimkadega aegavõtvam ja üldse nõudlikum. See oli mingi täiesti omamoodi Alliksaare-maailm, kuhu meiesugused saavad ainult sisse vaadata, sest seal elada pole meile määratud. Kui ilusaid värsse otsida, siis on mõtet siiski tema klassikalised riimid ette võtta. 

Keegi ütles mulle kunagi minu hala peale, et ma ei oska luulet lugeda: "Luule kas kõnetab või ei kõneta" ja et sellel pole midagi suuremat oskusega pistmist. Alliksaar kindlasti kõnetas ja tekitas tahtmise näiteks Viidingu korralikult ette võtta. 

Sven Mikser “Vareda”

Ma ikka vahel ostan ise ka raamatuid. 

Mikseri "Vareda" peale olin ma hammast ihunud juba sellest ajast peale, kui see ilmus. Esiteks on ikka huvitav, kui inimene kohe oma esimese raamatuga romaanivõistluse võidab. Teiseks mäletan ma Sven Mikserit oma ülikooli-aegsetest ilukirjanduse tõlke loengutest, kus ta juba siis jäi silma oma erudeerituse ja äärmiselt ladusa sõnakasutusega. Ehk siis – lootust ja ootust oli. 

"Vareda" on ühe 16-aastase noormehe suvepäevik. Johannes on Varedal maapaos, et valmistuda kunstikooli sisse astumiseks ja samas olla jalust ära isal, kes tavaliselt küll Johannese ja tema emaga koos ei ela, aga pärast operatsiooni ema soovil taastumiseks Johannese toa kaaperdab. Ükskõik mis tundub parem, kasvõi siis mõisakooli valvamine kusagil kolkas (jälle meenub Maarja Kangro väljend "tõeline võsamõis"). Suvi tiksub küll suhteliselt aeglaselt, sest kus tal sellises paigas kiiret ongi, aga külajoodikute ja lehmamutikeste vahele eksivad ära ka üks noor ja kaunis naisõpetaja Margit ja Johannese-vanune noormees Andreas. 

Tegevusaja saab paika panna tekstis mainitud Wimbledoni tenniseturniiri järgi, ehk siis 1991. Kujutage te vaid pilti – meil kirjutab siin romaani poliitik, tegevus toimub umbes kaks sekundit enne Eesti taasiseseisvumist, aga peale paari üksiku pooliku lause pole sellelgi mingit tähtsust, et kuskil maailmas käärib ja kohe kukub üks suur ilmakorraldus kokku. Tahaks kohe teha sügava kummarduse, et autor nii kindlakäeliselt fookust suudab hoida. Johannes on kunstnik, ei tundu küll, et tema elus need poliitilised tõmbetuuled kuidagi midagi muudaks. Tema elu keskpunkt on hetkel see, et isa on tüliks jalus, kunstikooli on vaja sisse saada, aga samas on tema mentor (kuulsam kunstnik, kui ta kunagi arvanud on) hiljuti surnud. No ja siis veel uued mängijad Margiti ja Andrease näol. Kui Mikser üldse mingit tausta pakub, siis on selleks Caravaggio oma kunstiga, mitte poliitikud. 

"Vareda" oli enam-vähem just niisugune raamat, nagu ma ootasin ja lootsin. Mikser kirjutab täpselt nõnda, nagu see Vareda-suvi tundus olevat – kiiret ei ole ei tekstil ega Johannesel. See on ühe 16-aastase noormehe kasvamise lugu, ja kuigi kõige suuremaks avastuseks sel suvel saab Johannese jaoks Andreas (mis tundub tänapäeva kirjanduses nagu natuke kohustuslik arenguliin), siis ometi ei kirjuta autor seda lugeja näkku kuidagi suurelt ja punaselt, vaid pigem jätab peaaegu kõik taktitundeliselt kaadri taha, nii et mis seal toimus või ei toimunud, jääb täiesti lugeja enda välja mõelda. Kindlasti pole seal ka mingit suurt happy end'i, sest raamatu lõpuks on otsad lahti, aga leping sõlmimata, kui parafraseerida laulusalmi. 16-aastaseks olemise juurde käivad nii avastused kui eksperimendid nii või teisiti, nii et nagu täheldab ka Kaspar Viilup oma arvustuses, mingi nn geiromaan see kindlasti ei ole.

Siinkohal võib ka ära mainida, et minu täpselt 16-aastane tütar peab jaanuari keskpaigaks lugema ühe vabalt valitud Eesti nüüdisromaani. Juba ütlesingi talle, et näed, siin on sulle nüüdisromaan, mis on täielik jackpot - esiteks on see väga kvaliteetselt kirjutatud, teiseks võiksid nii peategelased kui sündmustik üht 16-aastast köita ja kolmandaks on nad just värskelt lugenud "Kuristikku rukkis", mis nendele üldse ei meeldinud, sest Holden käis kõigile tüdrukutele hullult närvidele. Vaatame, kuidas Johannesel läheb. 

Minu jaoks on ühe kirjaniku juures väga suureks plussiks, kui suudetakse kirjutada nii, et palju rohkem jääb kirjutamata, aga ometi on see kõik kuskil ikkagi olemas. Paralleeli Hemingway ja Mikseri vahele võib selles suhtes küll tõmmata üsna rasvase jäämäe kujulise joonega. On suur oskus olla nii minimalistlikult nii hea. Ühe esikromaani kohta on "Vareda" ikkagi haruldaselt küps teos ja ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, millal Mikser järgmise romaani valmis saab. 

Ray Bradbury "Marsi kroonikad"

Seekord kirjutas mulle kirjastuse Paradiis esindaja, kes oli märganud "Võililleveini" blogi ja küsis armsasti, kas ma ka "Marsi kroonikaid" lugeda tahaksin. Muidugi tahaksin! Väga suur tänu kirjastusele. 

Ray Bradbury kirjutas "Marsi kroonikad" aastal 1950. Tähelepanuväärne  on see, et originaalis olid sündmused asetatud aastatesse 1999-2026, aga kui 1999. aasta hakkas päriselt kätte jõudma, nihutati tegevusaeg 30 aasta võrra tulevikku edasi. Et mõõde oleks õige. 

Raamatus on jutud Marsi niinimetatud koloniseerimisest inimeste poolt, kuigi see pole pidev lugu, vaid näiliselt suvalised hetked. Siit-sealt uurides võib lugeda, et need polegi üheselt raamatuks kirjutatud lood, vaid eraldiseisvad ülestähendused, aga kaante vahele panduna on nad siiski kronoloogilises järjestuses ja paratamatult täidab vähemalt minu aju need lüngad ise kohe ära. 

Alguses on Marsil marslased, kirjelduse järgi imelised olendid helepruunika naha, kollaste nööpsilmade ja pehme musikaalse häälega. Nad maalivad keemilise tulega pilte, küpsetavad tulelaual asuvas laavalombis liha, kütivad mesilastega ja rüüpavad metalltassist elektrituld. Telepaatilises unenäos näeb marslasest naine unes pikka meest siniste silmade ja mustade juustega (mis on marsinaise abikaasa arvates kõige ebatõenäolisem juuksevärv), kuid ikkagi ei tundu unenägu realistlik, sest kolmandal planeedil elu olla ei saa, seal on "liiga suur hapniku kontsentratsioon." 

Kui inimesed oma rakettidega kohale jõudma hakkavad, on marslaste vastuvõtt kõike muud kui sõbralik. Esimesed ekspeditsioonid lõpevad inimestele kurvalt. Kuid juba järgmistes lugudes on inimesed end ilusti sisse seadnud ja marslased on pagendatud mägedesse ja kaugematesse linnadesse, kus nad on võtnud ka uue kuju. Toimub inimestevahelisi kokkupõrkeid ja lõpuks on nii linnad kui marslased surnud, Maa hävib tuumakatastroofis ja viimasest Maalt pääsenud perekonnast saavad uued marslased. 

Lühidalt öeldes, isegi kui Bradbury seda ise välja ei kirjuta, siis mulje jääb küll selline, et tema nägemuses on inimesed siiski need, kes kõik algselt ilusa oma maagilise puudutusega ära suudavad rikkuda – algselt imeliste olenditega toredast ja elavast planeedist saab ju surnud linnadega tolmune tühermaa. Ja kui ma saangi aru, et see fragmentaarsus on ilmselt taotluslik (las inimene mõtleb ise ka), siis natuke hüplikuks ta jäi. Kuna marslased on raamatu alguses tõesti nii imeline rahvas nii väljast kui seest, siis natuke oleks siiski tahtnud rohkem just seda inimeste ja marslaste vahelist kontakti ja dünaamikat, sest mis siis ikkagi päriselt juhtus? 

Puhttehniliselt oli see aga täiesti tore lugemiselamus. Bradbury ei komplitseeri ega ilutse, pigem on ta otsene ja minimalistlik. Ka Linda Ariva ja Mario Kivistiku tõlge on nauditav (saan aru nii, et kaks Mario Kivistiku tõlgitud lugu lisati uues kogus olemasolenutele). Kuna lood on paljuski iseseisvad ja mitte ka liiga pikad, sobivad "Marsi kroonikad" hästi reisil lugemiseks või öökapiraamatuks. Ja hoolimata minu isikliku raamatukupja halast arvan mina temaga vastupidiselt, et kaanekujundus on väga ilus! Nii et lõppkokkuvõttes jään ma siiski oma kirjandusliku eelarvega kenasti plussi. 

 

Maryse Condé "Mangroovi ületamine"

Kuna eelmises postituses unustasin seda mainida, siis nii "Buddha pööningul" kui "Mangroovi ületamine" on Varraku poolt mulle saadetud raamatud, kuigi see pikem paus on mul ajaarvamise sassi löönud ja ma enam ei mäleta, mis kuu väljaanded need olid. Aga kindlasti on need mõlemad ikka veel väga uued raamatud. Suur tänu Varrakule, kes jätkuvalt minu riiulit heas ja kvaliteetses konditsioonis hoiab!

Kui viimased kaks raamatut olid stiililt kas dokumentaalsed (Ferrante) või võimalikult napid (Otsuka), siis Maryse Condé stiil on lopsakas nagu seesama Guadeloupe'i loodus, mida ta raamatus nii sagedasti kirjeldab. Inimesed, puud ja muud taimed elustuvad vaimusilma ees kergesti ja sõnakuulelikult ja vahelduseks oli see värskendav. 

"Mangroovi ületamine" algab kahtlase võõramaalase Francis Sancheri surnukeha avastamisega kusagilt metsa vahelt mudast. Pea kogu raamat keskendub kohaliku traditsiooni järgi peetud surnuvalvele – kuigi enamik kohalikke teda kas võõrastas või vihkas (ise teda tegelikult tundmata), on traditsioonid vanemad kui ükskõik kes ja kohale tuli minna. Iga peatükk on pühendatud ühele elanikule, vaadates sügavamale tema hingesoppidesse, proovides teda mõista. Rivière au Seli küla, kus tegevus toimub, on üks suur segapundar erinevatest rahvustest ja nende segudest, erinevatest usutunnistustest, nahavärvidest ja ühiskonnakihtidest – seal on Aafrika orjade, India immigrantide ja Haiti mustatööliste järeltulijaid. Kuid hoolimata kogu sellest segapudrust on just Francis Sancher "võõras" ja temale ei andestata seda, et ta "logeleb" ja tööd ei rüga, aga hoopiski mitte ei andestata seda, et ta kaks kohalikku kaunitari "ära narrib". 

Pealkiri "Mangroovi ületamine" on sümbolistlik. Mäletan ise hästi Senegali mangroove ja nende risti-rästi põimunud juuri. Tõlkija Ulla Kihva selgitab järelsõnas, et mangroovid on võrdkujuks põlvkondlike, rassiliste, sooliste ja seisuslike probleemide rägastikule, ja surnuvalve lõpuks (kui kõigile on antud võimalus oma elu sisse sügavam pilk heita) jõuavad kõik otsusele, et sellest rägast tuleb välja murda ja elada oma elu nii, nagu see just endale õigem tundub. Eriliselt tõusevad esile naiskarakterid, kellel Guadeloup'i patriarhaalses ühiskonnas liiga palju vabadust ja sõnaõigust ei ole.

Silma jäi ka see, kuidas Condé erinevate jutustajate puhul sõnavalikuid muudab. Kohalik taime- ja muidu tark Sonson näiteks räägib, kuidas pärast osalist pimedaks jäämist on tema "vasakus silmas maad võtnud öö" või kuidas külaelanikud "vihkasid Mirad nii, nagu sool vihkab vett". Kuid ühiskonnakriitilisem õpetaja ütleb, et tema õpilaste "nahk oli must nagu nende vanemate viletsus" ja oma kadunud noorust ei võrdle ta millegi nii lihtsaga nagu sool, vaid kirjeldab, kuidas see "oli sulanud nagu püha Neitsi altari küünal" ja sellest jäi alles "vaid leige loiguke lahtunud unistusi". 

Jäin mõtlema ka selle üle, kui kaua lubatakse Eesti raamatutes veel kasutada seda n-tähega algavat sõna mustanahaliste kohta, mida ma igaks juhuks blogis avalikult välja kirjutada ei julge, sest ilmselt tabaks mind pahameelelaviin. Samas on mõlema raamatu puhul see absoluutselt vajalik, sest mina ei ole ka nõus sellega, et me viisakusest lausa ajalugu ümber kirjutama hakkame. Raamatud kirjeldavad aega ja kohta, kui kõnealune sõna oligi ainus, mida kasutada oli. Oleks maitselagedalt kunstlik ja kindlasti ajalooliselt ebatäpne panna kõik inimesed kasutama sõna "mustanahaline". 

Viimaseks väikeseks huvitavaks vinjetiks jäägu siia Ulla Kihva märkus järelsõnas, et tänu Eesti Loodusuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjonile sai tuttuue eestikeelse nime üle kahekümne Guadeloupe'il kasvava ja raamatus mainitud taime. Kirjandus rikastab ka teadust!