Sven Mikser “Vareda”

Ma ikka vahel ostan ise ka raamatuid. 

Mikseri "Vareda" peale olin ma hammast ihunud juba sellest ajast peale, kui see ilmus. Esiteks on ikka huvitav, kui inimene kohe oma esimese raamatuga romaanivõistluse võidab. Teiseks mäletan ma Sven Mikserit oma ülikooli-aegsetest ilukirjanduse tõlke loengutest, kus ta juba siis jäi silma oma erudeerituse ja äärmiselt ladusa sõnakasutusega. Ehk siis – lootust ja ootust oli. 

"Vareda" on ühe 16-aastase noormehe suvepäevik. Johannes on Varedal maapaos, et valmistuda kunstikooli sisse astumiseks ja samas olla jalust ära isal, kes tavaliselt küll Johannese ja tema emaga koos ei ela, aga pärast operatsiooni ema soovil taastumiseks Johannese toa kaaperdab. Ükskõik mis tundub parem, kasvõi siis mõisakooli valvamine kusagil kolkas (jälle meenub Maarja Kangro väljend "tõeline võsamõis"). Suvi tiksub küll suhteliselt aeglaselt, sest kus tal sellises paigas kiiret ongi, aga külajoodikute ja lehmamutikeste vahele eksivad ära ka üks noor ja kaunis naisõpetaja Margit ja Johannese-vanune noormees Andreas. 

Tegevusaja saab paika panna tekstis mainitud Wimbledoni tenniseturniiri järgi, ehk siis 1991. Kujutage te vaid pilti – meil kirjutab siin romaani poliitik, tegevus toimub umbes kaks sekundit enne Eesti taasiseseisvumist, aga peale paari üksiku pooliku lause pole sellelgi mingit tähtsust, et kuskil maailmas käärib ja kohe kukub üks suur ilmakorraldus kokku. Tahaks kohe teha sügava kummarduse, et autor nii kindlakäeliselt fookust suudab hoida. Johannes on kunstnik, ei tundu küll, et tema elus need poliitilised tõmbetuuled kuidagi midagi muudaks. Tema elu keskpunkt on hetkel see, et isa on tüliks jalus, kunstikooli on vaja sisse saada, aga samas on tema mentor (kuulsam kunstnik, kui ta kunagi arvanud on) hiljuti surnud. No ja siis veel uued mängijad Margiti ja Andrease näol. Kui Mikser üldse mingit tausta pakub, siis on selleks Caravaggio oma kunstiga, mitte poliitikud. 

"Vareda" oli enam-vähem just niisugune raamat, nagu ma ootasin ja lootsin. Mikser kirjutab täpselt nõnda, nagu see Vareda-suvi tundus olevat – kiiret ei ole ei tekstil ega Johannesel. See on ühe 16-aastase noormehe kasvamise lugu, ja kuigi kõige suuremaks avastuseks sel suvel saab Johannese jaoks Andreas (mis tundub tänapäeva kirjanduses nagu natuke kohustuslik arenguliin), siis ometi ei kirjuta autor seda lugeja näkku kuidagi suurelt ja punaselt, vaid pigem jätab peaaegu kõik taktitundeliselt kaadri taha, nii et mis seal toimus või ei toimunud, jääb täiesti lugeja enda välja mõelda. Kindlasti pole seal ka mingit suurt happy end'i, sest raamatu lõpuks on otsad lahti, aga leping sõlmimata, kui parafraseerida laulusalmi. 16-aastaseks olemise juurde käivad nii avastused kui eksperimendid nii või teisiti, nii et nagu täheldab ka Kaspar Viilup oma arvustuses, mingi nn geiromaan see kindlasti ei ole.

Siinkohal võib ka ära mainida, et minu täpselt 16-aastane tütar peab jaanuari keskpaigaks lugema ühe vabalt valitud Eesti nüüdisromaani. Juba ütlesingi talle, et näed, siin on sulle nüüdisromaan, mis on täielik jackpot - esiteks on see väga kvaliteetselt kirjutatud, teiseks võiksid nii peategelased kui sündmustik üht 16-aastast köita ja kolmandaks on nad just värskelt lugenud "Kuristikku rukkis", mis nendele üldse ei meeldinud, sest Holden käis kõigile tüdrukutele hullult närvidele. Vaatame, kuidas Johannesel läheb. 

Minu jaoks on ühe kirjaniku juures väga suureks plussiks, kui suudetakse kirjutada nii, et palju rohkem jääb kirjutamata, aga ometi on see kõik kuskil ikkagi olemas. Paralleeli Hemingway ja Mikseri vahele võib selles suhtes küll tõmmata üsna rasvase jäämäe kujulise joonega. On suur oskus olla nii minimalistlikult nii hea. Ühe esikromaani kohta on "Vareda" ikkagi haruldaselt küps teos ja ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, millal Mikser järgmise romaani valmis saab.