Kuna eelmises postituses unustasin seda mainida, siis nii "Buddha pööningul" kui "Mangroovi ületamine" on Varraku poolt mulle saadetud raamatud, kuigi see pikem paus on mul ajaarvamise sassi löönud ja ma enam ei mäleta, mis kuu väljaanded need olid. Aga kindlasti on need mõlemad ikka veel väga uued raamatud. Suur tänu Varrakule, kes jätkuvalt minu riiulit heas ja kvaliteetses konditsioonis hoiab!
Kui viimased kaks raamatut olid stiililt kas dokumentaalsed (Ferrante) või võimalikult napid (Otsuka), siis Maryse Condé stiil on lopsakas nagu seesama Guadeloupe'i loodus, mida ta raamatus nii sagedasti kirjeldab. Inimesed, puud ja muud taimed elustuvad vaimusilma ees kergesti ja sõnakuulelikult ja vahelduseks oli see värskendav.
"Mangroovi ületamine" algab kahtlase võõramaalase Francis Sancheri surnukeha avastamisega kusagilt metsa vahelt mudast. Pea kogu raamat keskendub kohaliku traditsiooni järgi peetud surnuvalvele – kuigi enamik kohalikke teda kas võõrastas või vihkas (ise teda tegelikult tundmata), on traditsioonid vanemad kui ükskõik kes ja kohale tuli minna. Iga peatükk on pühendatud ühele elanikule, vaadates sügavamale tema hingesoppidesse, proovides teda mõista. Rivière au Seli küla, kus tegevus toimub, on üks suur segapundar erinevatest rahvustest ja nende segudest, erinevatest usutunnistustest, nahavärvidest ja ühiskonnakihtidest – seal on Aafrika orjade, India immigrantide ja Haiti mustatööliste järeltulijaid. Kuid hoolimata kogu sellest segapudrust on just Francis Sancher "võõras" ja temale ei andestata seda, et ta "logeleb" ja tööd ei rüga, aga hoopiski mitte ei andestata seda, et ta kaks kohalikku kaunitari "ära narrib".
Pealkiri "Mangroovi ületamine" on sümbolistlik. Mäletan ise hästi Senegali mangroove ja nende risti-rästi põimunud juuri. Tõlkija Ulla Kihva selgitab järelsõnas, et mangroovid on võrdkujuks põlvkondlike, rassiliste, sooliste ja seisuslike probleemide rägastikule, ja surnuvalve lõpuks (kui kõigile on antud võimalus oma elu sisse sügavam pilk heita) jõuavad kõik otsusele, et sellest rägast tuleb välja murda ja elada oma elu nii, nagu see just endale õigem tundub. Eriliselt tõusevad esile naiskarakterid, kellel Guadeloup'i patriarhaalses ühiskonnas liiga palju vabadust ja sõnaõigust ei ole.
Silma jäi ka see, kuidas Condé erinevate jutustajate puhul sõnavalikuid muudab. Kohalik taime- ja muidu tark Sonson näiteks räägib, kuidas pärast osalist pimedaks jäämist on tema "vasakus silmas maad võtnud öö" või kuidas külaelanikud "vihkasid Mirad nii, nagu sool vihkab vett". Kuid ühiskonnakriitilisem õpetaja ütleb, et tema õpilaste "nahk oli must nagu nende vanemate viletsus" ja oma kadunud noorust ei võrdle ta millegi nii lihtsaga nagu sool, vaid kirjeldab, kuidas see "oli sulanud nagu püha Neitsi altari küünal" ja sellest jäi alles "vaid leige loiguke lahtunud unistusi".
Jäin mõtlema ka selle üle, kui kaua lubatakse Eesti raamatutes veel kasutada seda n-tähega algavat sõna mustanahaliste kohta, mida ma igaks juhuks blogis avalikult välja kirjutada ei julge, sest ilmselt tabaks mind pahameelelaviin. Samas on mõlema raamatu puhul see absoluutselt vajalik, sest mina ei ole ka nõus sellega, et me viisakusest lausa ajalugu ümber kirjutama hakkame. Raamatud kirjeldavad aega ja kohta, kui kõnealune sõna oligi ainus, mida kasutada oli. Oleks maitselagedalt kunstlik ja kindlasti ajalooliselt ebatäpne panna kõik inimesed kasutama sõna "mustanahaline".
Viimaseks väikeseks huvitavaks vinjetiks jäägu siia Ulla Kihva märkus järelsõnas, et tänu Eesti Loodusuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjonile sai tuttuue eestikeelse nime üle kahekümne Guadeloupe'il kasvava ja raamatus mainitud taime. Kirjandus rikastab ka teadust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar