teisipäev, 16. mai 2023

Emily St. John Mandel "Klaasist hotell"

Varraku aprilliraamat. Ja läks jälle valik õnneks. 


Vancouveri saare tipus asub hotell, kus töötaval baaridaamil (üllatava nimega Vincent) saab virelemisest ja droogilembesest vennast kõrini ja jääb teadlikult silma hotelli omanikule. Mõistuseabielu, kus mehest tunduvalt noorem naine peab kõigi hüvede nautimiseks lihtsalt vajadusel erinevates olukordades kättesaadav olema, rahuldab teda päris hästi. Aga ühel ilusal päeval kukub nende oma ilus privaatne klaasloss kokku, kui FBI avastab, et mehe firma põhitegevuseks on Ponzi skeem. 


Kuigi raamat algab Vincenti venna kahtlaste afääridega, liigub tegevus päris kiiresti Vincenti peale üle ja sinna see ka jääb, jättes vennale marginaalse kõrvaltegelase rolli. Samas võib ju lugu temale keskenduda, aga ikka jääb tunne, nagu oleks Vincent ise oma elus kõrvaltegelane. Kogu oma kulla ja karra juures ta justkui vaatab eemalt, kuidas inimesed tegutsevad ja päevad mööduvad. Mina lugejana ei jäänud küll hetkekski uskuma, et see oli tema unelmate elu. Ilmselt näitab seda ka see, kui külma kõhuga Vincent oma elust pärast Ponzi-krahhi minema jalutas ja lihtsalt maailma jaoks haihtus. 


Veidral kombel leiab raamatu autor Vincenti küll kaubalaevalt üles ja tema uue kavaleri ka, aga isegi kui ta tegelikkuses on selle raamatu peategelane, siis ta peaaegu ei tundu sellesse rolli väga hästi klappivat. Ta justkui ise kuidagi ei taha. Enamasti on raamatute peategelased just nimelt sellised rinnaga endale teed murdvad sangarid, kes hoolimata erinevatest eluraskustest siiski oma unistused täidavad ja eesmärgid saavutavad. Et meil oleks tahtmist järgi teha ja inspireeruda. Vincenti ellu aga küll ei tahaks ega isegi ka ei viitsiks lülituda, sest seal on kire asemel ainult resignatsioon. 


Mina nägin jälle raamatus midagi hoopis muud kui tagakaane tekst, mis lubas, et "Klaasist hotell" on raamat ahnusest, süütundest, armastusest ja tabamatust elu mõttest. Ehk omal moel seda kõike seal ka tõepoolest oli, aga minu jaoks oli siiski kõige teravamalt traagiline just see elu mööda voolata laskmine. 


Lugemiskogemusena on "Klaasist hotell" selline rahulik, minimaalse tegevusega, mõtisklev ja vaatlev. Kindlasti ei saa selle kohta kasutada sõna "haarav", aga ometi – kasutades oma kadunud isa väljendit – hoidis juures. Sõnaseadelt kindlasti nauditav, misjuures on õiglane kiita ka tõlkijat Joanna Liivakut. Soovitada julgen ma seda ilma igasuguse kahtluseta, kui on tahtmine mõtiskleda ja mitte adrenaliinilaksu otsida. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar