Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu "Kirjad"

See on raamat, mille blogimiseks tuli natukene hoogu võtta. 

Kaplinski "Isale" oli minu jaoks üks eelmise aasta kolleegiväljakutse mõjuvamaid raamatuid. Kes vähegi mu blogi jälginud on, teab ka minu nõrkust Õnnepalu vastu, nii et kui see raamat poodidesse ilmus, siis teadsin ma kohe, et seda tahan ma mitte ainult lugeda, vaid endale päriseks oma koduriiulisse. Ja ma ei pettunud. 

Raamatust ei saanudki päris hästi aru, kas kirjavahetus algas enne ja mingil ajal tekkis neil mõte need raamatuks kokku panna, või siis oli see neil algusest peale plaanis. Aga aeg-ajalt raamatuideed ikka mainitakse, nii et ei ole siinkohal tegemist lihtsalt isikliku kirjavahetusega, mille Õnnepalu lihtsalt omatahtsi avalikuks oleks teinud. Eks nad võib-olla kirjutasidki "kogu kollektiivile", arvestades, et sellel võiks ju siis olla kirjandusväärtus, kuigi sama hästi oleks see ka puhtalt isikliku korrespondentsina võinud olla täpselt selline, nagu ta on. Kaplinski ja Õnnepalu on ikkagi esseistliku kirjanduse suurkujud, julgeksin öelda. Ise on nad neid kirju nimetanud "intelligentseks lobaks", mis ongi ehk kõige parem määratlus. 

Ega kummalegi ei ole saladus, et Kaplinski on juba kirjavahetuse alguses oma elu päris lõppu jõudnud. Võib-olla see silmitsiolek paratamatuga teeb ka inimese julgemaks, sest mis siin enam ikka karta. Kaplinski näiteks arutab täiesti asjalikul toonil, kuidas siitilmast näiteks KCN kapsliga ise ja omadel tingimustel lahkuda annaks. Samuti jätkub tema raamatust "Isale" tuntud skeptilisus modernse maailma ja sellega kaasas käiva ülereguleerimise ja "ilusaks tegemisega", milles on täiesti kadunud omasoodu arenenud ja seetõttu võluv "arhitektideta arhitektuur" (igaüks ehitas oma köksi sinna, kuhu parasjagu sai). Õnnepalu küll pigem ütleb, et temale meeldib "päris" arhitektuur rohkem kui mingi slummide eklektilisus, aga sellega on mõlemad nõus, et suure üleniitmise ja "ilusa" muru nimel oleme me loonud nn rohelised kõrbed, kus tegelikult enam miski peale murulible ei ela ja kuhu putukatel ja üldse elutegevusel mingit asja pole. Samuti arutletakse, kuidas kodud ei ole enam kindlused, vaid kohad, mis on mõeldud näitamiseks, ning koeradki pole enam valvurid, vaid nipsasjad, millega käiakse jalutamas. 

Kaplinski toriseb ka soomeugriluse teemadel, sest tema meelest pole õiget soomeugrilast nagunii olemas, et see on kunstlik kontseptsioon ja tegelikult oleme me pärit hoopis kaugematest rahvastest. Ja kui juba küüniline olla, siis võib poriseda ka euroteemadel. Samuti ei meeldi talle, kuidas toimetaja tahab toimetada tema keelelisi erisusi, mis on tema jaoks nii tähtsad, sest nii "ei tehta". See meenutas mulle, kuidas ma kunagi muusikakoolis harmooniatunnis käisin ja sain pidevalt mööda päid ja jalgu, et harmoonias "ei tohi" kvindid järgnevuses olla ja mis kõik veel ei tohi - mis mõttes "ei tohi”? Aga kui ma tahan ja mulle tundub ilus? Kes ütleb, et ei tohi? Ja kui Kaplinski tahab kirjutada "pää" ja "hää", siis miks ta ei tohiks? 

Õnnepalu muidugi kirjutab palju oma igapäevastest tuterdamistest nagu ikka, seekord Luual ja Tartus Roosi tänaval. Esimeses ta töötab (puukoolis) ja teises loob endale järjekordset kodu. Ma ausalt öeldes ei saagi päris hästi aru, mis mind (ja ilmselt ka kõiki teisi tema austajaid) tema raamatuid niisuguse järjekindluse ja naudinguga lugema paneb. Nendes ei juhtu ju tegelikult midagi erilist, pole õiget süžeed, ainult tema oma igapäevased ja väga tavalised tegemised. Aga ta kirjutab nendest lihtsalt nii hästi ja ilusasti, kirjutab, nagu kuulutaks bettialverlikult kõik sekundid imeks, ja selle kaudu tundub isegi loodus lähedasem ja elu mõistetavam. 

Kaplinski võtab ka ette "semiootilise inflatsiooni" teema – mida enam me (tänu arvutitele) erinevate märkidega kokku puutume, kas siis raamatute, maalide, muuseumide, sümfooniate või mille iganes kaudu, seda vähem neist igaüks meile tähendab. Seda, et info üliküllus on põhjustanud seda, et inimesed enam asjadesse süveneda ei suuda, teame me juba ammu. Ja koolis töötades on see eriti teravalt näha. 

Omaette tore on ka see, kuidas nad kahekesi vastastikku üksteisele komplimente teevad – ah mis nüüd mina, vat sina alles kirjutad... Tegelikult on neid mõlemaid niivõrd nauditav lugeda, et 389 lehekülge jäi tegelikult veel vähekski. Aga läbi ta pidi saama, sest Kaplinski elutee saigi otsa ja Õnnepalu jäi raamatut üksinda lõpetama. Lõppes see veel täiesti ootamatu pöördega, sest jalgrattaga kukkumisest tingituna oli temagi sunnitud surmale korraks liigagi sügavalt silma vaatama, selleni välja, et ta tiriti välismaal olles teadvusetult dušikabiinist välja ja pandi lennukile, kust ta põhimõtteliselt otse Tallinnasse peaoperatsioonile sõidutati. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda. See on üsna põhjalik sissevaade kahe erudeeritud ja elukogenud mehe mõttemaailma, millest nagu ei saagi kunagi küll. Loed teadmisega, et raamatu lõpuni Kaplinskit ei jagu, mis annab kõigele mingi täiesti uue dimensiooni. Ta ise ju teadis suurepäraselt, et see on tema viimane tekst, mille ta inimestele pärandab. Õnnepalu peab teda oma õpetajaks, teejuhiks ja suunajaks, ning see, et nad tegelikult päriselt mitte kunagi ei kohtunud, jätab tekstidele veel oma natuke nostalgilise jälje. Ei tea, kas nad ise sellest päriselt aru said, aga nad on kahe peale kokku pannud ühe äärmiselt kaaluka teose, mis ei ole ilmselt igaühele. Kuid kes jahib head teksti sama januselt nagu mina, leiab siit vaimutoitu, mille seedimine võtab aega, aga samas toidab hinge pikaks ajaks.