Meie koolis on see kusagil põhikooli keskel kohustuslik kirjandus. Ilmselt on seda tõesti võimalik lugeda ka selles eas ja leida sealt lugemisrõõmu, aga "Väike prints" pole tõesti kusagilt otsast lasteraamat. Pigem võiks öelda, et see on petlikult lihtsakoeline. Ja kui me räägime kogu aeg, et Hemingway kirjutab jäämäe meetodil, siis "Väike prints" ei ole tegelikult isegi oluliselt vee all. Pigem on seal sellised in-your-face põhitõed, millest elu koosneb ja mis on tegelikult kõigil kogu aeg silma all, aga me lihtsalt otsustame neist mööda vaadata.
Lapsed on sirgjoonelisemad. What you see is what you get, ja vahel on ehk meilegi vaja meelde tuletada, et ei ole vaja alati otsida mingit sügavat mõtet kusagilt ma-ei-tea-milliste ridade vahelt. Vahel tuleb lihtsalt silmad lahti teha.
Ausõna, seda raamatut tsiteerides jätan ma leheküljenumbrid välja täie mõistuse juures ja absoluutselt sihilikult. Niisugused elutõed on nii aegumatud ja üldised, et leheküljenumbrid oleksid pigem banaalsed.
"Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud."
"Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark."
"Ahaa! Näe, sealt tuleb imetleja mulle külla!" hüüdis uhkeldaja juba kaugelt, kui ta väikest printsi märkas. Uhkeldajale on ju kõik teised inimesed ainult imetlejad.
"Inimesed? Minu arvates peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi nägin ma neid. Aga seda ei või iialgi teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks."
"Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
Ja nii edasi. Ja nii edasi. "Väike prints" on kogu oma lihtsuses ja isegi hapruses suurepärane elutõdede manifest. Ma arvan, et võib-olla kord viie aasta tagant oleks seda täitsa paras üle lugeda ja meelde tuletada, et kõige tähtsamad asjad elus ei ole keerulised. Oleks meis vaid kõigis piisavalt last, et ei enda ega meid ümbritsevate inimeste elu komplitseerituks elada.
Raamatu taustast ka huvitavat - kuna Saint Exupéry oli ise lennunduspioneer, siis loo alguses kirjeldatud lennuõnnetus Sahara kõrbes oli tema enda läbielatud kogemus. Roosi kirjutas ta spekulatsioonidele vastavalt maha oma El Salvadorist pärit naise pealt. Viimane ülaltoodud tsistaat, raamatus rebasele omistatud, on tõenäoliselt tema sõbra Sylvia Reinhardti lause (prantsuse keeles on rebane le renard). Ja ohustavad ahvileivapuud võisid tähistada kasvavat natsismi.
"Väike prints" on prantslaste "Kevade" - see valiti 20. sajandi parimaks raamatuks. Oli ka põhjust.
Suurepärane
VastaKustutaHea kirjeldus raamatule, nii on :)
VastaKustuta