Alex Michaelides "Vaikiv patsient"

"Rekordeid purustanud debüütpõnevik", teatab raamatukaas. Siis öeldakse seal veel igasugu asju: "Tõeline haruldus: täiuslik triller," ja "Vapustavalt hea!" ja "... võib küll olla debüütromaan, aga see on kirjutatud meistrile omase osavuse ja tempokusega."

Osalt ma muidugi nõustun ka.

Kui see üldse saab veel tõsi olla, et kallis blogilugeja pole ise veel seda "tõelist haruldust" kätte võtnud, siis sisu kohta lühidalt: psühhoterapeut Theo soovib kindlasti ravida üht harukordset juhtumit nimega Alicia, kes kas siis on või ei ole mõrvanud oma abikaasa ning on pärast seda rääkimast lakanud, nii et kuigi kõik on ta süüdi mõistnud, siis kellegi tunnistust otseselt selle kohta pole ka. Ta läheb võimaluse avanedes sellesse psühhiaatriahaiglasse tööle ja hakkab Aliciaga tööle. Ja see poleks ju kellegi triller, kui lugu ei laheneks.

Ka oli huvitav lugeda? Oli küll. Peaaegu kuni lõpuni välja. Kindlasti on see debüütromaani kohta vägagi paljutõotav, sest kirjutada oskab Michaelides kohe kindlasti hästi ja haaravalt - seda näitab ka tõik, et ma lugesin selle põhimõtteliselt ühe päevaga läbi. Küll aga tundsin ma teatavat segadust, kui raamat lahenduseni jõudis. Ma ei suutnud enda jaoks ära tõestada, et selline juhtumine oleks väga realistlik. Ma ei välista seda kohe kindlasti, sest igasuguste hälbimustega inimesi on olemas, aga kuidagimoodi olid teatud asjad selles loos minu jaoks põhjendamatud. Ma ei hakka siin nüüd välja kirjutama, mis seal täpselt juhtus, aga minu probleemiks jäigi lõpuks see, et ma ei uskunud väljapakutud lahendust. Psühholoogid võivad minuga vaielda.

Nii et oli nii ja naa raamat. Huvitav lugeda, raskestiusutava lõpuga. Aga kuna enamasti on arvustused olnud üle võlli kiitvad, siis lugege ikka. :)

Pealegi näeb see teie raamaturiiulis hea välja - kaanepilt on vaimustav.