pühapäev, 16. detsember 2018

George Orwell "Animal farm"

Esimest korda lugesin "Loomade farmi" Senegalis, kooli raamatukogust leidsin. Eks ma olin ülikooli ajal sellest kuulnud ka, aga ei olnud kunagi varem Orwelli lugemiseni jõudnud.

Lugesin. Ja vaimustusin. See oli nii ülitabav kõverpeegliportree Nõukogude Liidust, et ma aina ahhetasin. Seda enam, et lugu kirjutati juba 1940ndatel aastatel, mis pani lausa imestama, kuidas ometi Orwell nii hästi ära nokkis, mis seal raudse eesriide taga tegelikult toimus. Oleme ju kõik oma  välismaa sugulastelt kuulnud, et nad ei teadnud siin toimuvast suurt midagi. Kõike ebameeldivat hoiti kiivalt siinpool piiri ning väljapoole lasti paista ainult sõnaselget promo.

Kogu lugu algab sellest, kuidas loomadel on unistus paremast maailmast, kus loomade üle ei valitse türanlikud inimesed, vaid kõik loomad on võrdsed ja kõik kuulub loomadele. Farmiomanikust mees aetakse koos töölistega minema, võim võetakse üle ning kõik algab kenasti. Räägitakse imelisest ajast, varasemast ja hästi tasustatud pensionist, võrdsusest. Võetakse vastu otsus, et ükski loom ei kõnni kunagi kahel jalal, sest kahel jalal kõnnivad ainult vaenlased, ning kunagi ei kanna ükski loom ka mingeid riideid. Sest loom on loom ja kõik, mis on inimestelt, on vastuvõetamatu, sest inimene on vaenlane.

Kuid peagi saab selgeks, et toiduga ei olegi nii laiata ning et tööd peab tegema palju. Loomulikult pole loomadel selle vastu midagi, kuna kõike tehakse ju endale, eks. Organisaatoriteks asuvad nutikad sead, kuid kaks juhtivat siga lähevad peagi omavahel riidu. Kavalam jääb peale, teine aetakse minema ning temast tehakse tagaselja patuoinas, kelle kraesse kirjutatakse kõik maailma patud.

Valitsema jääb siga nimega Napoleon. Vähehaaval hakkavad asjad muutuma. Loomad rügavad tööd, süüa on vähe ja soojaga napib. Aga eestkõnelevad sead peavad pikki kõnesid sellest, kuidas kõik on parem, kuidas tootlikkus on tõusnud (selle tõestamiseks loetakse ette igasugu numbreid) ning nii näevadki loomad, et sigadel on loomulikult õigus. Ka see, et seitse algselt vastu võetud animalismi teesi hakkavad vaikselt muutuma, selgitatakse sigade poolt nii ilusti ära, et loomad mõistavad - nad lihtsalt mäletasid valesti ja tegelikult on kõik algusest peale olnud nii, nagu sead nüüd räägivad.

Iga nüanss "Loomade farmis" on puhas kuld. Seal on hobused, kes rügavad pimesi tööd, ühtki ülesannet vaidlustamata. Seal on lambad, kes on küll loomuldasa juhmid, aga kes määgivad loosungeid igal võimalikul juhul, eriti siis, kui muidu oleks oodata vastu vaidlemist uutele seadustele. Seal on sigade ihukaitsjatest koerad, kes on valmis kõigil kõri lõhki tõmbama, kes vähegi iitsatada julgevad. Seal on eesel, kellel on kõigest suva ja keda üldse ei huvita. Naabritele jäetakse mulje, et kõik on kõige paremas korras. Rahvale taotakse pähe, et kõik on kõige paremas korras. Ja sead jõuavad vaikselt reegleid muutes ja ise rikastudes teesini, et kõik loomad on võrdsed, ainult et mõned loomad on võrdsemad.

Orwellil läks kõvasti aega, kuni"Loomade farm" avaldati. Teises maailmasõjas oli Nõukogude Liit ju Inglismaa liitlane ning iga iitsatus Stalini režiimi vastu oli vaikimisi keelatud. Nagu Orwell ise plaanitud eessõnas (mis alles nüüd avaldati) kirjutab, võis tollasel Inglismaal kritiseerida küll Churchilli, aga Stalinit mitte - kusjuures tegemist ei olnud mingi riikliku tsensuuriga, vaid selle olid inimesed ise kujundanud. Liitlase selline kritiseerimine lihtsalt "ei sobi". Samuti ütleb Orwell, et ta mõistab sotsialismi ideed, ainult et Lenin ja Stalin lõid selle asemel Nõukogude Liidus hoopiski väga teravate astmetega hierarhia ning siis läkski kõik allamäge ning tekkis totalitarism, mida Orwell inimestele paljastada soovis.

Et Orwell oli pigem poliitiline kirjanik kui miski muu, tõestas ta ka kohe järgmise raamatuga, "1984", kus ta lausa prohvetlikult piilub mitmekümne aasta kaugusesse tulevikku. Praegu seda lugedes ei ütleks, et ta eriti mööda pani.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar