Camilla Läckberg "Buried Angels" (Fjällbacka #8)

Seda on nüüd keeruline kirjutada, kuna minu isiklik raamatukubjas on minust Fjällbackadega maas ja ma ei tohi vist erilisi spoilereid siia kirja panna.

Eelmine raamat oli minu jaoks kõige nõrgem, kuna kaldus tugevasti müstika valdkonda. Kui Christie raamatutes mingi müstikasse kaldumine on, siis saab see loo lõpus alati ka ratsionaalse selgituse. Läckbergil ei saanud ja noh, maitseasi, aga minule see ei meeldinud. Kuid nüüd oli õnneks jälle vana hea Camilla tagasi ja andis aga tulla mis tolmas.

Väikesel Valö saarel on endine poistekooli hoone, kus paar aastakümmet tagasi on toimunud kummaline lugu - kooli pidav perekond haihtus ühel hetkel jäljetult, välja arvatud kõige väiksem tütar, kes leiti sihitult saarel ringi paterdamas. Lugu jäigi lahenduseta, kuid nüüd on "väike Ebba" kolinud oma abikaasaga saarele tagasi, et endine koolihoone majutusasutusena taastada. Ei lähe kaua, kui Ebba ja ta abikaasa mitu korda järjest eluohtlikesse olukordadesse satuvad ja asju hakkab juhtuma.

Kahe asja peale võib neis lugudes alati kindel olla. Esiteks on seal tugev perekondlik taustalugu, mis puudutab Erica ja Patriku pereelu kõigi sugulastega tükkis. Kui eelmises raamatus oli draamat pireke isegi ülearu, siis seekord oli seda täpselt parasjagu. On tõusud ja on mõõnad, nagu igas normaalses perekonnas. Ja on ka täiesti ootamatuid juhtumisi.

Teiseks on ka selles jutus samamoodi tugev ajalooline taustalugu. Jälle kerib taust ennast 20. sajandi algusesse ja see sunnib lugejat muudkui ootama ja mõtlema, kuidas need otsad nüüd kokku saavad. Muuhulgas kohtume ka ajalooliselt väga tõeliselt elanud isikuga ja jäämegi kukalt kratsima, et kui palju sellest nüüd üldse tõsi oli, mis raamatus kirjas on. Selge on see, et kokkupuutepunkte on ajalooliselt küll.

Järelsõnas ütleb autor ise, et väike saar, kus tegevus toimub, ja laagrihoone selle peal on päriselt olemas. Küll aga on kõik muu väljamõeldis. See pani mind mõtlema, kui palju võib Rootsis olla "Fjällbacka-turismi" - kas keegi läheb näiteks Valö saarele ringi vaatama, et kus see lugu siis nüüd aset leidiski. :)

Ja muideks, surmasid on selle raamatu kaasaegses loos väga napilt. :P

Nagu kõik Läckbergi raamatud, läks sellegi lugemine kiiresti. Sellest on omast kohast kahju, et nauding kauem ei kesta, aga samas ei saa venitada ka, sest huvitav on. Vahepeal on natuke õudne ka. Ning lahendus on kõigile parimatele krimkadele kohaselt ootamatu.