Ma olen ikka nii mõjutatav. Kõik
loevad ja siis mina pean ka kohe.
Seda raamatut on võrreldud
Hitchcockiga, kuigi enamasti lisatakse, et ei, ta pole ikka nagu Hitchcocki "Tagaaknal",
kuigi teatud sarnasusi on. Mina seda tagaakna-lugu näinud ei ole, nii et see
mind ei seganud.
Agorafoobiline keskealine
naisterahvas ei ole juba 10 kuud väljas käinud. Ta viidab aega sellega, et
jälgib ja pildistab naabreid. Ükskord näeb ta uute naabrite aknas midagi, mis
näeb välja nagu mõrv. Politsei tuleb ja hakkab asja uurima. Aga kas ta ikka sai
asjast õigesti aru? Äkki ei saanud? Või siis ikkagi sai?
Üldiselt oli parem raamat, kui ma
oleksin tahtnud seda endale tunnistada. Mul nimelt tekib selliste suurte
hittidega alati selline äraspidine efekt, et kui nii suurtele massidele nii
hirmsasti meeldib, siis ei tea, kas ikka on päriselt hea raamat. :P
Agorafoobia on muidugi tänuväärne
kõrvalekalle, selle pealt annab kirjutada. Õnneks ei pakkunud autor väga
sellega ka üle. Rääkimata sellest, et üllatusi ja pöördeid jagus taas lõpuni
välja, kuigi alguses tundus, et noh, ma ju täitsa tean, kuidas see lugu läheb.
Nii et tõesti – söön oma sõnu ja
tunnistan, et täitsa üle keskmise, nitševoo.
Ahaa, ja väike learning moment
kallitele lugejatele – A. J. Finn on tegelikult Daniel Mallory. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar