Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" ("Ära lase mul minna")

Ishiguro on üks põhjus, miks mul nii kaua kirjutamisega aega läks – Ishiguro juba on selline, et seda tuleb aeglaselt lugeda ja siis natukene seedida. 

See oli minu kolmas Ishiguro-raamat ja ma pean küll ütlema, et kõik need kolm on olnud väga-väga erinevad raamatud.

"Never Let Me Go" algab nagu iga teine internaatkoolis elava tüdruku kirjeldus oma koolielust. Kuid ikka enam ja enam hakkab tulema vihjeid sellele, et see ikka päris nii tavaline internaatkool ei olegi. Ja aina selgemaks saab ka see, et see on ikka päris omamoodi kool ja et midagi väga veidrat on toimumas. Enne kui arugi saad, on lugeja lennutatud järjekordsesse düstoopilisse maailma, kus osadel inimestel ei olegi muud funktsiooni kui varuosade funktsioon.

"Never Let Me Go" on iseenesest laul, lauljaks Judy Bridgewater. Peategelane Kathy kuulab seda laulu ikka ja jälle. Nagu ka Maarja Kangro raamatut "Hüppa tulle" lugedes läksin nüüdki Youtube’i ja kontrollisin üle. Oli laul. Kuulasin. Päris hea laul. Ja laulu all esimene kommentaar "Hands up who is here because of Kazuo Ishiguro! " :D

Käpp läks püsti ka.

Mulle meeldivad düstoopilised romaanid – minu meelest peaks need tegema kohustuslikuks lugemiseks kõigile, kes meie riike ja rahvaid juhivad, sest need on toredasti hoiatavad näited, mis saab siis, kui… Peale selle on Ishigurost saanud üks mu lemmikuid jutuvestjaid. Ta tõesti punub oma lood kokku tihedalt ja sa satudki kuidagi otsapidi sinna juttu ise ka sisse ja mingil hetkel hakkab lugu nii häirima, et tahaks jubedalt välja. Siis enam ei saa. Tuleb juba lõpuni lugeda.

Nii et väga-väga hea raamat. Minu koduses raamatukogus on nüüd need kolm raamatut, mis ma pärast Kazuo Ishiguro Nobeli-preemiat endale soetasin, kõik ka läbi loetud. Kiidan heaks, aga soovitan siiski vaid nendele, kelle jaoks lugemine on midagi enamat kui pinnapealne meelelahutus.