Katrin Pauts "Öömees"

Ühes mõttes on Kazuo Ishiguro ja Katrin Pauts minu blogis ühel pulgal – mõlemalt on see nüüd kolmas raamat.

Pautsi pole muidugi mõtet mitte mingil muul moel nobelistidega võrrelda, küll aga pean ma tunnistama, et Pautsil läheb ka järjest paremini – kindlasti on see kirjanduslikult kõige kobedam katsetus tema sulest. Maavillasust läheb järjest vähemaks ja ei tundugi enam nagu koolitüdruku kirjanduslik katsetus. Mart Juur muidugi oma Kirjandusministeeriumis kiitis veel Pautsi neljandat raamatut, "Hull hobune". Nojah, miks mitte. Harjutamine teebki ju meistriks.  

Seekord on tegevus kõrvalises maakohas, peamiseks tegevuspaigaks vana raudteesild, mis on tihedalt seotud vana õõvastava Öömehe-legendiga. Öömees käib ja viib inimesi metsa ära ja tagasi need sealt enam ei tule. Eks seal ole päriselt ka muidugi paar verdtarretavat lugu juhtunud, mõrv sealhulgas, ja on ju ka hulle, kes tahavad ise legendi elus hoida. Nii need inimesed surema hakkavad ka.

 Karakterilahendused on ka seekord kuidagi paremad ja rohkem välja kirjutatud kui Pautsil varem. Ühesõnaga – päris hea ajaviitekirjandus, kuigi mitte ka palju enamat.