esmaspäev, 26. veebruar 2018

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja"

Juhtub igasuguseid asju. Otsinud kord Eesti Raamat igal pool enda uuele tõlkesarjale nime. Nii ka Facebookis lugejate grupis. Ma mäletan küll, et ma midagi seal välja pakkusin, aga absoluutselt ei mäleta, mis see oli. Ma ei võitnud seda pealkirjavõistlust ka, aga ometi õnnestus mul sattuda nende kolme hulka, keda loos välja valis sarja esimese raamatu kingiks saajate hulka. Tasub ikka osaleda siin ja seal, vahel (harva küll) võib isegi näkata.

Raamatu tagakaanel öeldakse (ja seda räägivad ka FB lugejate grupis vist kõik, kes selle raamatuga seal välja tulnud on), et see on "tõeline hea tuju raamat, helge ja lootustandev". Mina ei tea, eks ta vahepeal võibolla oli tõesti helge ja lootustandev, aga mina lugesin "Kaotatud asjade hoidjat" ilmselt läbi mingite teist värvi prillide või mingi muu prisma. Kohe kindlasti ei ole mina see, kelle jaoks oli see esmalt tõeline hea tuju raamat. Pigem oli alatoon pigem kurblik-nostalgiline. Jah, neid kohti oli muidugi rohkem kui üks, kus ma itsitasin või lihtsalt muigasin (nt kui lk 39 öeldi ühe vuhva abikaasa kohta, et see "suri meelega ära" või kui lk 194 oli kellelgi "keha nagu härjal, mõistus nagu koiliblikal" – päris toredad väljendid), kuid siiski jäi mind esmalt kummitama see, et inimesed siiski päriselt ei leidnud elus oma kohta, või nad siis lõpetasid oma elu vaimse haigusega ja keegi jäi kedagi pikkadeks aastakümneteks leinama vms. Ei ole minu nägemus tõelisest hea tuju raamatust. Hea tuju raamat tuli hoopis järgmiseks (varsti kirjutan ka sellest).

Kuna ma tõlkisin hiljuti ka oma esimese juturaamatu, mis peaks kohe välja tulema ka, siis olen ma suurenenud huviga jälginud ka tõlkijate valikuid. Ma ise püüdsin lähtuda põhimõttest, et eestlane peaks saama raamatut samamoodi lugeda nagu originaali lugejad. Ehk siis – võimalikult palju vältida allmärkusi, võimalikult palju järgida sõnamänge – või siis tekitada sinna mingi muu lõbus sõna. Noh, ühesõnaga, kus originaali lugejal on naljakas, siis võiks seal ka olla tõlke lugejal naljakas jne. Antud tõlke kohta ma muidu nuriseda ei saa (tõlkija Piret Lemetti), aga mind jäi painama see, et tohutult palju oli mõttetuid allmärkusi. Kui räägitakse filmidest, mis tol ajal kinos jooksid, siis saab lugeja sellest ise ka aru, et mingid tundmatud pealkirjad on filmipealkirjad. Seda ei pea kindlasti allmärkuses üle kinnitama, ja veel vähem on vaja iga filmi juures kirjutada, kes oli režissöör ja mis aastal ilmus ja kes olid peaosalised. No milleks? Tundsin end isegi natuke solvatuna, justkui oleks tõlkija lugejate – kaasa arvatud minu – intelligentsi alahinnanud. Ma leian tahtmise korral ise ka selle filmi üles.

Lõpuks tekkis mul juba küsimus, et kas tõesti olid kõik need andmed iga viimase kui filmi kohta äkki ka originaalis olemas – sel juhul oleks see ju vabandatav, isegi põhjendatud. Vot ega ma ei tea ka. Aga oli veider lugeda. Ja trükivead, mis pole muidugi tõlkija teene, hakkasid ka silma. Neid ikka oli.

Nii et – see ei ole tegelikult üldse paha raamat. Ja tõlge ka ei ole paha. Lihtsalt ma ründasin "Kaotatud asjade hoidjat" täiesti valest lähtepunktist, kuna lasin end tagakaanest eksitada.


Ahjaa, õige. Raamatusarja nimeks sai "Tõlkes leitud".




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar