esmaspäev, 26. veebruar 2018

Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad, sekka ka mõni vaenlane"

No vot. See on nüüd minu arusaam "tõelisest hea tuju raamatust".

Ma tõesti armastan Jonas Jonassoni raamatuid. Need on lihtsalt nii absurdsed ja lõbusad, et ma pole vist ei enne ega pärast Jonassoni sarnase kirjanikuga kokku puutunud. Juba "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli ülinaljakas – viimase kolmandiku raamatust ma naersin lihtsalt järjest. Ka tema teine raamat, "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" oli täpselt sama jaburalt naljakas, kuigi ma ausalt öeldes kartsin, et äkki on kirjanikul ideed otsa saanud ja on kuidagi sama liin jne. Aga ikka täitsa värskelt jabur oli.

Ja nüüd siis "Mõrtsuk-Anders" – järjekordne absurdihuumoriraamat. Ma olin müüdud juba teisel leheküljel, kus ühe naise kohta öeldakse: "Ta võttis tagasi oma neiupõlvenime Persson, mõtlemata seejuures tagajärgedele poisi jaoks, kellele juba oli antud eesnimi Per (muidugi võib inimese nimi olla Per Persson või koguni Jonas Jonasson, aga see võib mõjuda vaimuvaeselt).
Öfkorss. :D

No mida siis arvata raamatust, kus kokku saavad endine mõrtsukas, kes on meelt muutnud ning kellest on saanud tulihingeline jutlustaja, endine hotellitöötaja ning endine preester, kes on just nimelt kaotanud usu ükskõik millesse? Võikski täpselt seda arvata, mis sealt välja tuli – üks mahhinatsioonide rägastik, pool allilmas (kurjategijad) ja pool taevastes kaugustes.


Seda pole tegelikult võimalik ümber jutustada. Lugege ise. Muidugi võib juhtuda, et teile Jonas Jonassoni stiil ei passi, aga mina olen küll nii suur lollaka huumori austaja, et mulle võib tema raamatuid aiva ette sööta.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar