Ann O’Loughlin "Ballisaali kohvik"

Sooritasin enda peal sotsiaalse eksperimendi ja soetasin endale Varraku ajaviiteromaani. Ma olen kunagi mingit Nora Robertsit lugenud ja siis, kui ma olin kakskümmend aastat laps, oli täitsa tore. Praegu ma enam Nora Robertsit ei loeks, ja ammugi mitte Barbara Cartlandi. Aga kuna ma mõtlesin, et pärast "Serafimat ja Bogdani" ma mingit väga väärtkirjandust veel lugeda ei jaksa, siis eksperimenteerisin.

Lühidalt on sisu selles, et kaks mitte just esimeses nooruses õde elavad Iirimaal oma kodumõisas, aga sellel on rahalised raskused ja üks õdedest otsustab avada majas kohviku, et arveid kinni maksta. Õed omavahel vanade draamade tõttu ei räägi, vaid jätavad üksteisele sedeleid. Mõisasse saabub vähihaige ameeriklanna, kes kohvikupidajast õega sõbruneb ja kohvikus tööle hakkab, samal ajal proovides välja uurida, kes ta pärisema on. Lahti rullub suur lapsendamisskandaal, mille keskmes on klooster ja oh ära sa räägi – ka kohvikupidaja on samas kloostris sünnitanud ja talle on öeldud, et laps suri, aga tegelikult anti kellelegi lapsendada jne jne. Oota! Ära kiirusta! Ei ole! Kohvikupidaja EI OLE ameeriklanna pärisema. :D Üllatus! Aga pärast selgub, et mingi seos seal ikka on, nii et see üllatus lahjendati ka ära.

Üks asi on selge – läheb jälle jupp aega, enne kui ma võtan kätte midagi, mille kaanele on kirjutatud sõna "ajaviiteromaan". Ma ei taha tegelikult väga isegi kritiseerida, sest raamat on raamat ja ma olen kindel, et sellistel romaanidel on oma väga truu lugejaskond – ja mina olen ikka ja alati rõõmus, kui inimesed raamatuid loevad. Minu jaoks oli see lihtsalt väheke palju hollivuud. Tohutult draamat, omajagu deus ex machinaid ja kohustuslik häppi end. Kirjanik oli ka kirjutanud loo niimoodi, et kõik õmblused ja isegi kalkapaberil lõiked olid teksti tagant näha – aimasid, et autor oli kõvasti ja teadlikult konstrueerinud. Seda teevad loomulikult ka A-kaliibriga kirjanikud, aga nendel ei jää need õmblused nii hullusti paistma.

Ühel minu nõrkusehetkel hakkas tegelikult korraks täitsa huvitav. :D Aga see läks kohe üle ka.

Kordan – mul on väga ja väga hea meel, kui inimesed raamatuid loevad, vahet pole, kas Murakamit või ajaviiteraamatuid. Lihtsalt mina ei ole selle raamatusarja sihtgrupp.

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Räägiti, et on hea raamat. Räägiti, et võitis eelmise aasta romaanivõistluse. Ma siis ka lugesin, et olla ikka eluga kursis ja värki.

"Serafima ja Bogdan" on raamat Peipsiveere vanausulistest, kes peavad kuidagimoodi toime tulema muutuva maailmaga. Esiteks tungib peale uus võim (raamatu tegevus algab aastal 1944) ja teiseks ka nn uus õigeusk. Vanem põlvkond püüab – vahel meeleheitlikult – vanu traditsioone elus hoida, aga paraku läheb elu just nii, nagu ta ikka läheb. Edasi läheb. Ja kõige selle virrvarri keskel on õde ja vend, Serafima ja Bogdan, kellel veel raamatu alguses on päris mitu venda-õde. Hiljem enam mitte.

Kui ma nüüd väga lühidalt peaksin "Serafima ja Bogdani" kokku võtma, siis oli see 557 lehekülge musta auku. Peipsiveer on isegi kauge kant, aga no mis seal siis toimus – alguses olid väge täis tšekistid, kes kohalikke maha nottisid, ja siis hakkas üks suur võtmine. Võeti naisi (sageli ka mitte naise tahtmist mööda), võeti ära maad ja vara (kolhoosile), võeti vangi vähegi teisiti mõtlevaid inimesi (või ka neid, kellele lihtsalt taheti ära teha) ning saadeti neid ka Siberisse, võeti salaja kolhoosi vara endale, kuid kõige rohkem võeti ikka viina ja puskarit. Purjus inimesi oli seal vist rohkem kui kaineid.

Ega see nüüd mingi ilus ja romantiline raamat küll ei ole, nii et mingitel hetkedel peab ikka kõva närv olema, et üldse lugeda – kuigi kõige õudsem on vist tegelikult see, et kardetavasti maalib Vahur Afanasjev tolleaegsest Peipsiveerest suhteliselt adekvaatse pildi.

Serafimal ja Bogdanil ei lähe ka kõige paremini... 

Ühesõnaga, ma olen nüüd hästi rõõmus, et ma sündisin palju hiljem ja hoopis teises kohas. Nii hull siin nüüd küll polnud.

Aga kokkuvõtlikult – raamat on hea, kuid kindlasti mitte kerge lugemine. Ja igavene telliskivi.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad, sekka ka mõni vaenlane"

No vot. See on nüüd minu arusaam "tõelisest hea tuju raamatust".

Ma tõesti armastan Jonas Jonassoni raamatuid. Need on lihtsalt nii absurdsed ja lõbusad, et ma pole vist ei enne ega pärast Jonassoni sarnase kirjanikuga kokku puutunud. Juba "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli ülinaljakas – viimase kolmandiku raamatust ma naersin lihtsalt järjest. Ka tema teine raamat, "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" oli täpselt sama jaburalt naljakas, kuigi ma ausalt öeldes kartsin, et äkki on kirjanikul ideed otsa saanud ja on kuidagi sama liin jne. Aga ikka täitsa värskelt jabur oli.

Ja nüüd siis "Mõrtsuk-Anders" – järjekordne absurdihuumoriraamat. Ma olin müüdud juba teisel leheküljel, kus ühe naise kohta öeldakse: "Ta võttis tagasi oma neiupõlvenime Persson, mõtlemata seejuures tagajärgedele poisi jaoks, kellele juba oli antud eesnimi Per (muidugi võib inimese nimi olla Per Persson või koguni Jonas Jonasson, aga see võib mõjuda vaimuvaeselt).

Öfkorss. :D

No mida siis arvata raamatust, kus kokku saavad endine mõrtsukas, kes on meelt muutnud ning kellest on saanud tulihingeline jutlustaja, endine hotellitöötaja ning endine preester, kes on just nimelt kaotanud usu ükskõik millesse? Võikski täpselt seda arvata, mis sealt välja tuli – üks mahhinatsioonide rägastik, pool allilmas (kurjategijad) ja pool taevastes kaugustes.

Seda pole tegelikult võimalik ümber jutustada. Lugege ise. Muidugi võib juhtuda, et teile Jonas Jonassoni stiil ei passi, aga mina olen küll nii suur lollaka huumori austaja, et mulle võib tema raamatuid aiva ette sööta.

Ruth Hogan "Kaotatud asjade hoidja"

Juhtub igasuguseid asju. Otsinud kord Eesti Raamat igal pool enda uuele tõlkesarjale nime. Nii ka Facebookis lugejate grupis. Ma mäletan küll, et ma midagi seal välja pakkusin, aga absoluutselt ei mäleta, mis see oli. Ma ei võitnud seda pealkirjavõistlust ka, aga ometi õnnestus mul sattuda nende kolme hulka, keda loos välja valis sarja esimese raamatu kingiks saajate hulka. Tasub ikka osaleda siin ja seal, vahel (harva küll) võib isegi näkata.

Raamatu tagakaanel öeldakse (ja seda räägivad ka FB lugejate grupis vist kõik, kes selle raamatuga seal välja tulnud on), et see on "tõeline hea tuju raamat, helge ja lootustandev". Mina ei tea, eks ta vahepeal võibolla oli tõesti helge ja lootustandev, aga mina lugesin "Kaotatud asjade hoidjat" ilmselt läbi mingite teist värvi prillide või mingi muu prisma. Kohe kindlasti ei ole mina see, kelle jaoks oli see esmalt tõeline hea tuju raamat. Pigem oli alatoon pigem kurblik-nostalgiline. Jah, neid kohti oli muidugi rohkem kui üks, kus ma itsitasin või lihtsalt muigasin (nt kui lk 39 öeldi ühe vuhva abikaasa kohta, et see "suri meelega ära" või kui lk 194 oli kellelgi "keha nagu härjal, mõistus nagu koiliblikal" – päris toredad väljendid), kuid siiski jäi mind esmalt kummitama see, et inimesed siiski päriselt ei leidnud elus oma kohta, või nad siis lõpetasid oma elu vaimse haigusega ja keegi jäi kedagi pikkadeks aastakümneteks leinama vms. Ei ole minu nägemus tõelisest hea tuju raamatust. Hea tuju raamat tuli hoopis järgmiseks (varsti kirjutan ka sellest).

Kuna ma tõlkisin hiljuti ka oma esimese juturaamatu, mis peaks kohe välja tulema ka, siis olen ma suurenenud huviga jälginud ka tõlkijate valikuid. Ma ise püüdsin lähtuda põhimõttest, et eestlane peaks saama raamatut samamoodi lugeda nagu originaali lugejad. Ehk siis – võimalikult palju vältida allmärkusi, võimalikult palju järgida sõnamänge – või siis tekitada sinna mingi muu lõbus sõna. Noh, ühesõnaga, kus originaali lugejal on naljakas, siis võiks seal ka olla tõlke lugejal naljakas jne. Antud tõlke kohta ma muidu nuriseda ei saa (tõlkija Piret Lemetti), aga mind jäi painama see, et tohutult palju oli mõttetuid allmärkusi. Kui räägitakse filmidest, mis tol ajal kinos jooksid, siis saab lugeja sellest ise ka aru, et mingid tundmatud pealkirjad on filmipealkirjad. Seda ei pea kindlasti allmärkuses üle kinnitama, ja veel vähem on vaja iga filmi juures kirjutada, kes oli režissöör ja mis aastal ilmus ja kes olid peaosalised. No milleks? Tundsin end isegi natuke solvatuna, justkui oleks tõlkija lugejate – kaasa arvatud minu – intelligentsi alahinnanud. Ma leian tahtmise korral ise ka selle filmi üles.

Lõpuks tekkis mul juba küsimus, et kas tõesti olid kõik need andmed iga viimase kui filmi kohta äkki ka originaalis olemas – sel juhul oleks see ju vabandatav, isegi põhjendatud. Vot ega ma ei tea ka. Aga oli veider lugeda. Ja trükivead, mis pole muidugi tõlkija teene, hakkasid ka silma. Neid ikka oli.

Nii et – see ei ole tegelikult üldse paha raamat. Ja tõlge ka ei ole paha. Lihtsalt ma ründasin "Kaotatud asjade hoidjat" täiesti valest lähtepunktist, kuna lasin end tagakaanest eksitada.

Ahjaa, õige. Raamatusarja nimeks sai "Tõlkes leitud".

Camilla Läckberg "The Hidden Child" (Fjällbacka #5)

Ma luban, et järgmine raamat ei ole Läckberg. Mul on nüüd üks teine pooleli vahelduse mõttes.

Seekord on raamatus rõhk Erica ema taustalool. Eelmise raamatu lõpus tegi Anna märkuse, et nad ei tea tegelikult oma ema lapsepõlvest mitte kui midagi. Selles osas hakkab see lugu hargnema ja viib lugeja tagasi Teise maailmasõja aegadesse, mil rootslased abistasid juba natside võimu all olevat Norrat, kuidas jaksasid. Loomulikult oli see väga riskantne ja nii mõnigi langes vangi ja lõpetas Saksamaal koonduslaagris. Sealt ei tulnud kindlasti kõik tagasi. Ja kes tuli, ei olnud enam kunagi see inimene, kes ta varem oli olnud. Sellest ajast pärineb ka Erica ema traagiline lugu, mis tegelikult tema tütarde jaoks vastab nii mõnegi küsimuse ja lõpeb päris positiivselt.

Asi algab sellest, et Erica leiab pööningutolmust kasti ema asjadega, mille sees on täiesti seletamatult natside medal ja vastsündinud lapse verine särgike. Aga kui Erica hakkab ema mineviku jälgi puhtaks pühkima, keerutab ta sellega üles hoopis teistsugust tolmu, mida ei oleks tohtinud kuidagi puutuda. Ja Fjällbackas läheb jälle mõrvamiseks lahti. Asja teeb pikantseks ka see, et Patrik on võtnud neljakuulise isapuhkuse ja peaks (väga tingiv kõneviis) tööst kaugele eemale hoidma.

Õnneks on jaoskonnas Martin, kes on tõesti väga tubli ja ise saab ka aru, et ongi hea vahelduseks Patriku varjust välja astuda ja tiibu sirutada. On ka uus naispolitseinik Paula, kelle vastu Mellberg alguses turtsub nagu ikka, aga hoopis ootamatutel põhjustel soojenevad nende suhted juba õige pea. Ja Mellberg, oo Mellberg! Kes oleks võinud uskuda, et minulgi tema vastu nii palju soojemad tunded tekivad. :D Ma kujutasin endale suhteliselt elavalt ette, kuidas Camilla Läckberg ise ka kerge muigega kõiki Mellbergi vintsutusi kirja paneb. Aga peab ütlema, et see on ilmselgelt kõige arenemisvõimelisem isik kogu kupatusest – sest tal on lihtsalt nii pikk maa tulla. :D Aga ta tuleb.

Seni loetud raamatutest tundub mulle just see osa kõige parema filmimaterjalina. Märkasin endalegi üllatuseks, kuidas eriti raamatu lõpuosas hakkas tegevus nagu film silme ees jooksma.

Järjekordne positiivne lugemiselamus Camilla Läckbergilt.

Camilla Läckberg "Murelind" (Fjällbacka #4)

Ma olen Läckbergist ootamatult sisse võetud.

"Murelind" on mu ainus eestikeelne Fjällbacka-raamat. Tegelikult oli just see mul kõige enne olemas, sest kõik muudkui lugesid Läckbergi ja ma mõtlesin, et proovin ka siis ühe. Aga Piret ajas muidugi ju kisa lahti, et ma ei tohi seda üldse lugeda, sest järjest peab. Nii ta mind truult riiulis ootas ja näed, jõudiski ära oodata kenasti.

Krimkadest on raske blogida. Sisust ei tahaks eriti rääkida, et mitte teiste lugemiselamust rikkuda, aga natuke ikka nagu tahaks. Aga niipalju võib ikka öelda, et kuna logard Ernst sai kinga, siis tuleb politseisse uus naisjõud, mis dünaamikat natuke loomulikult muudab. Rahulikus Tanumis hakatakse filmima napakat tõsieluseriaali ja ei anna kaua oodata, kui juba hakkabki seal Rootsi Midsomeris üks suremine peale. Ja mingil hetkel on selge, et tegemist on – oh õudust ja õõva! – sarimõrvariga.

Erica ja Patriku elu läheb ka edasi. Anna õde on oma lastega kostil, Maja on suurem, Erica sünnitusjärgne depressioon on taandunud ja elu hakkab vaikselt rööbastesse minema. Peale kõige muu löövad nende elus ka pulmakellad. (Iga kord, kui keegi räägib pulmakelladest, meenub mulle kõigepealt Marju Läniku laul ja see, kuidas inimesed on seal kuulnud rida "Ma nigulen" – nii et Erica ja Patrik ka nigulevad vaikselt pulma poole.)

Nagu Läckbergilt oodata võiski, vaatab ta alati ka kõigile oma liinidele sügavamalt silma ja kirjutab probleemid nagu möödaminnes lahti. Miks tunneb noor inimene, et ta peab minema tõsielusarja ennast põhimõtteliselt lolliks tegema? Miks mõtleb keegi, et leina saab leevendada, kui tervele maailmale kätte maksma hakata? Kuidas minna edasi, kui sa oled just enesekaitseks inimese tapnud – kas on veel võimalik elada nn normaalset elu? Mida teha mässumeelse teismelisega, kui sinust saab tema isa uus naine? Jne jne.

Haarav nagu alati. Leheküljed muudkui lendavad. Ja kuna ma lugesin ka viienda kohe otsa, siis tuleb see blogi ka kohe-kohe.