Indrek Hargla "Merivälja"

Ma ei ole seriaali vaadanud. Meelega pole vaadanud. Tahtsin enne raamatut lugeda. Koolis oli majandusjuhataja ära rääkinud küll selle algse Merivälja-legendi, nii et põhimõtteliselt ajaloolist tausta ma teadsin.

Kui ma olin raamatuga poole peal, siis tuli vennaga sellest juttu. Tema oli mõnda osa seriaalist ka näinud ja kui ta rääkis, mis näitlejad seriaalis milliseid tegelaskujusid teevad, siis ma müügisin rahulolust nagu Melker Merlkersson keset päikselist pühapäeva veejuhet tehes. Sest Hargla on tuntud headuses välja joonistanud Eriti Reljeefseid Karaktereid, kellele lavastaja on seriaalis leidnud just täpselt õiged näitlejad. Eriti elavalt kujutasin ma ette Liina Tennosaart Ingana ja Argo Aadlit Fabiani osas. Juba hakkaski naljakas. Minu lugupidamine!

Ütleme nii, et suuremalt jaolt oli see minu jaoks küll puhas korraga ulme ja reaalsusega segatud lugu, millel on kõik põhilised muinasjutu tunnusjooned. Kuigi mis need ulme- ja fantastikaraamatud oma olemuselt muud on kui muinasjutud. Nõiad, ufod, särgidvärgid. Aga lugu on muidugi põnevalt - ja kohati väga humoorikalt - kirjutatud ja nagu isa ütles - "hoiab juures".

Mis mulle Hargla lugude juures meeldib, on see, et temal ei ole ka kunagi kuskil seinal ühtki püssi, mis loo jooksul pauku ei tee. Kui tee peal sõidab invaskuutriga mees, siis on kohe algusest peale teada, et see ei jää lihtsalt tee peal sõitvaks meheks. Ballasti tal pole.

Hargla on nagu Eesti kirjanduse Andrew Lloyd Webber, kellel pidi olema lausa mingisugune matemaatiline valem selle kohta, millised meloodiad inimestcele meeldivad. Mingi valemi on Hargla kas välja mõelnud või siis tundlad välja ajanud ja kuskilt kirjanduskosmosest need lained vastu võtnud, sest tema lood on küll tõesti alati sellised, et raske käest panna. Nii et põhimõtteliselt oli see mõnes mõttes isegi hea, et tütrel oli eile noroviirus ja nagunii ma enne poolt kolme öösel magama ei saanud. Saigi raamat just täpselt läbi. :)

Kui nüüd võrrelda Hargla lugu ja päris-lugu, siis ma eelistan Hargla oma. Sellel on vähemalt lahendus. Mulle ei meeldi lõputa lood ("Švejk" ajas mu hulluks sellega, et ta ei saanudki läbi!) ja kuna seda ei teata ju päriselt siiamaani, mismoodi ja mis eesmärgil selline metall sinna krundile sattus, siis minusugusele inimesele, kes armastab lõpetatust, on see üks vastik kratsimata sügelus.