Juuni 2017

See kuu sai selline. Ilmselt nii marulist lugemist isegi suvel ei pruugi rohkem tulla, aga sai siin haige oldud ja mida iganes.

Kui nüüd mingit kokkuvõtet teha, siis häid raamatuid oli rohkem kui kehvi. Ühte parimat on raske välja valida, aga kõik Luige raamatud, Hendrik Groeni salapäevikud, "Seltsimees laps", "Neverland" ja "French ja Koulu" olid ilmselt tipphetked.

Kauneid suvelugemiselamusi kõigile!

Indrek Hargla "French ja Koulu"

"Kuidas ennast tunneb?" küsis hiiglane.
"Tänan, ei ole viga," vastasin ma viisakalt. "Kus Koulu on?"
"Teeme nii, et mina küsin ja tema  vastab, siis läheb kiiremini. (- - - ) Kuidas ta pealkiri on?"
"French."
"Meretagune pealkiri? On väljamaalane?"
"Mitte seal, kus ma sündinud olen."
"On naljahammas ka?"
"Hommikuti ja tühja kõhuga." 

Nii toimub esimene kohtumine rahvamaleva vanema Leibo ja peategelase Frenchi vahel. Nad kohtuvad Maavallas (ilmselt Eesti) Tarbatus ajal, mil Maavallas valitseb maausk, liigeldakse mobiilide ja dirižaablitega ning ärksamad kõrtsipidajad pakuvad mugulate (kartulite), kama ja leiva kõrvale ka pissasid. Peetakse laulutalguid ja rammumeeste lümpjat.

Koulu on küll peremees ja French tema ori, aga peategelane ja tegelik nupumees on siiski French. Igast kitsikusest leidub tal väljapääs, ja peab ütlema, et Koulu roll suuremas osas raamatust on olla ära röövitud ja siis Frenchi poolt päästetud saada.

Peale Frenchi enda võluva loomuse on jutud täis pikitud ka näiliselt hooletult siia-sinna pillutud elutõdesid, nt "Vainu oli poissmees, seda võis kohe näha köögiks nimetatava ruumi kraanikausist, sest erinevalt abielumehest peseb poissmees nõusid enne sööki."
No kuidas sa ei itsita.

Mulle on Hargla ennegi meeldinud, aga see raamat võtab ikka kogu koogi. Ma kohe kujutasin elavalt ette, kuidas Hargla arvuti taga tipib, ise muigab või mõnes kohas lausa itsitab. Sulg on tal igatahes jooksnud erakordselt ladusalt isegi tema enda kohta.

Raamatu tagakaanel on "Frenchi ja Koulut" nimetatud lõbusaks fantasy-romaaniks, mis on "muutunud Eesti ulmekirjanduse kultusteoseks". Ma pean ikka oma ulmekirjanduse mõõdet laiendama, sest minu jaoks on ulme alati olnud kas kauges tulevikus või kuskil universumi muudel planeetidel. Ma üritasin kogu selle 520 lehekülge endale ette kujutada, et see on ulmeromaan, aga no ei õnnestunud. Steampunk - palun väga. Ulme... Nomaitia.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati tore ja lahe suvelugemine. Isegi ei kujuta ette, et "French ja Koulu" võiks kellelegi mitte meeldida, kuna nii süžee kui tegelaskujud on lihtsalt võluvad ja seiklused lõbusad ja samas ka põnevad. Nii et kes veel pole lugenud, andke minna.

"Salapäevik. Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana"

Autori nimi on teadmata. Igatahes ei ole see Hendrik Groen, nagu siit-sealt olen kuulnud ja guugeldades on välja tulnud. Hollandlastel on kah oma Eleonora Berg.

Hollandis elav sõber Piret ütles, et kui raamat välja tuli, ei olnud ka vastavasisulises telesaates kohal kirjanik, vaid kaks daami vanadekodust, kes olid toimuva üle ilmselgelt elevil. Olla olnud lõbus saade.

Vanadusega võibki minna kolme pidi - sa kas masendud ja vingud, või siis hääbud vaikselt, või siis lepid ja võtad elu niipalju täie rinnaga, kui vähegi võimalik. Just seda viimast Hendrik Groen (õige hääldus olla Hrrrruun, võimalikult rohke süljega) otsustanud ongi. Koos mõne erksama sõbraga moodustatakse klubi ja hakatakse korraldama väljasõite ja muid vahvaid üritusi, mis neile kõigile väga meeldivad.

Õnnetuseks ei jäta vanaduse hädad neidki puutumata ja Hendrik peab alustama - nagu ta ise ütleb - omastehoolekandega. Koos on sellest hoolimata siiski ka suuri raskusi kergem taluda.

Kirjandus peab puudutama ja tekitama emotsioone. Hendrik ise on üks väga humoorikas härra ja seetõttu on raamatut raske naeru pugistamata lugeda. Samas on kas ridade vahel või päris otse välja öeldud ka palju sellist, mille pärast on lugeja kogu aeg kõkutamisest hoolimata pisut kurb. Ja vahel natuke rohkem kurb. Sellepärast ongi raamatut kinni pannes tunne, et lugesid head raamatut, sest elasid kaasa. Naersid naerjatega ja nutsid nutjatega.

Väike näide neist paljudest hetkedest raamatus, mil sa ei tea, kas targem oleks kaasa tunda või siis lihtsalt naerda (enamasti saab nali võitu):

"Teete juba suuri edusamme," oli arst öelnud.
"Ühe jalaga on see siiski õige raske!" oli Evert vastanud. 

 Ja ega Hendrik oma sõpradega ka päriselust kõrvale jäänud ei ole. Poliitika on vanadekoduski popp, ja seda võib näha järgmisest kommentaarist:

Muidu aga tuleb kõrgetel ametipostidel olijate suhtes kahtlus säilitada: briti poliitik Cameron sõitis keskkonna säästmise huvides rattaga parlamenti, aga oma koti laskis ametiautoga järele tuua.

Üks pisike näide veel ka selle kohta, et isegi väljaspool klubi juhtub vanadekodus aeg-ajalt tähelepanuväärseid sündmusi.

"Tunnen hobuse maitset!" hüüdis paks Bakker kõva häälega üle söögisaali. Selle peale tundsid kõik, kes olid pikkpoissi tellinud, äkki hobuse maitset." 
(---)
Lõpuks vahetati kõigil pikkpoiss praetud lesta vastu. Et selles võiks hobuseliha olla, tundus kõigile üsna ebatõenäoline. 

Jajaa. Ma juba lähen Goodreadsi viit tärni panema.

Jo Nesbø "Lumememm"

Minu teine katsetus Nesboga tutvust teha.
Läks paremini küll.

Aru ma ei saa, miks pooled kriminaalinspektorid igal pool raamatutes ja seriaalides nii neurootilised on. Ilmselt võib selles muidugi midagi olla, töö pole ka selline, et iga päev tuled koju õnnestatud meeleseisundis, vaid rõõm südames ja lõbus viisijupp huulil. Aga seekord ei olnud õnneks ka Harry Hole ise omadega nii puntras kui selles esimeses "Nahkhiire" loos, mida ma temast lugesin.

Muideks, vihje just sellelesamale "Nahkhiirele" oli seal ka sees. Selles mõttes oli lõppkokkuvõttes päris tore, et ma seda enne ikkagi lugenud olin.

Ja lõpuks on pahad käes ja kõige lähemad head ka elus ja (peaaegu) täie tervise juures.

Samas, ega ma isegi pärast "Lumememme" mingi eriline Nesbo austaja ei ole, aga kõike arvesse võttes on ta ikka oma žanris pigem hea kirjanik.

Urmas Vadi "Neverland"

"Neverlandi" juurde suunas mind sõber Kadri Muhust. Hästi tegi.

See on jälle üks nendest raamatutest, mille tagakaant kinni pannes jääd seda vaatama ja mõtled tükk aega, mis see siis nüüd oli.

Raamat algab nagu raamat ikka - on mingid peategelased, kuskilt midagi hargub, on mingid täitsa tavalised konfliktid. Ja siis läheb äkki andmiseks. Kõigele keeratakse mingi erakordselt vintis vint peale ja raamatu lõpus toimub kuidagi samalaadne efekt sellega, kui mingile asjale keerad ja keerad ja keerad muudkui pinget sisse ja siis lased selle lahti ja kõik läheb mingi vallanduva jõu tõttu ebemetena lendu. Sina vaatad nendele ebemetele kuskile universumisse järele, käed jõuetult rippu.

Vadi ütles ise ühes intervjuus "Sirbile" just "Neverlandi" kohta, et kirjandus peaks olema selline, mis pole kirjutatud ema silmadele. Eks ta enamvähem selline on ka - on kõike, piinliku groteskini välja.

Kaitseliidule ei suuda ma vist enam iial mõelda ilma, et mulle Roman ja tema mäger silma ette ei tuleks.

Ja ma pole päris kindel, kas ma enam kunagi "Kuritööd ja karistust" loen. Kui, siis kindlasti mitte samamoodi nagu varem, kindlasti mitte ühegi kirve vahetus läheduses...

Lisaks annan ma pühaliku tõotuse, et ma ei vooli leivast mitte üht kujukest.

"Neverland" on väga hästi kirjutatud raamat. Seda on hea lugeda ja kindlasti kuulub ta värskema Eesti kirjanduse paremikku. Kõike, mida üks hea raamat tegema peab - ärritama, panema kaasa tundma, muretsema jne - see kindlasti ka teeb.

Reet Made "Peidust välja"

Ema käskis lugeda. :D

Ma arvan, et see lugu on mõeldud sellistele lastele, kes on paar aastat vanemad kui "Lüriidiumivarga" potentsiaalne fänniklubi. Ka peategelane Pia-Maret on 13-aastane, vanem kui William "Lüriidiumivargas".

Iseenesest on tegemist haarava süžeega ja ka kõiksugu emotsioonid ja tunded, mis ühe teismelise rinnus mässavad, kui tal tekib võimalus esimest korda kohtuda oma emaga ja samal ajal on majja tulemas isa kõrvale uus naine. Kõik see on täiesti hea. Või no tegelikult täitsa põnev lugu on.

Ma ei ole muidugi teismeline ja ma ei tea, kuidas nemad sellesse suhtuks, aga ma pole päriselt kindel, et see müstiline käevõru ja peategelase reaalselt ilmuv ja kaduv alter ego loole kuigivõrdki kaasa aitasid. Ühelt poolt täiesti toekas psühholoogiline liin, teismelise eneseotsimine, sisekonfliktid. Aga minu jaoks oli kogu see käevõru ja alter ego asi seal natuke nagu "Une-Mati rannakülas", ainult et Une-Mati muinasjutuks on teismelised pisut vanad ja "Peidust välja" ei ole ka päris fantaasiaraamat nagu Harry Potter, kus toimuvadki igasugused müftikufed (nagu ütles juba Muinas-Julle) ja kus sellised käevõrud oleks täiesti omal kohal. Aga praegu - nn "päris" maailmas "päris" loole sellised müftikufed ei olnud kuigi palju abiks.

Nii et mind valdavad kahetised tunded. Lugu hea, võtted kaheldava väärtusega. Samas, ma ei ole ka sihtgrupp. Mine tea, mis noortele meeldib.

Raamatu kaanepilt on väga ilus. :)

Douglas Adams "The Restaurant at the End of the Universe"

Eesti keeles ka välja antud, pealkirjaga "Universumi lõpu restoran". Sarja teine raamat.

Jätkuvad inimeste ja tulnukate võluvad ja peadpööritavad seiklused pärast maailma lõppu. Inimeste fantaasia jaburuste väljamõtlemisel on täiesti piiritu, adun ma ikka ja jälle. Ja kui sellise fantaasiaga ühendada veel ülihea huumorisoon, siis on tulemus täielik winner.

Kui esimene osa oli rohkem nali ja lust, siis restorani-osas on juba selgelt tunda isegi rohkem ühiskonnakriitilist nooti. Näiteks otsustavad ühe planeedi nutikamad elanikud jätta alles kõige terasemate ja paremate klassi ning lisaks neile endile ka äärmiselt vajaliku töötegijate klassi, saadavad nad nn keskklassi (juuksurid, ametnikud ja telefoniaparaatide puhastajad) teisele planeedile, kus need panevad aluse oma ühiskonnale. Rahaks kuulutatakse puulehed ja kui selgub, et neid on liiga palju ja tekib kohutav inflatsioon, siis leitakse lahendus metsade maha põletamise näol, sest see tõstab raha väärtust, kui materjali vähem saada on.
Duh.
Tõmbab mitmeid paralleele tänapäeva inimeste "lahendustele" ühiskonna- ja majandusprobleemidele.

Ford muidugi on välja nuputanud ka inimeste põhiolemuse, sealhulgas alljärgneva tõe:

Aga muidugi täiesti omaette klass on Universumi lõpu restoran ise, sealsed karakterid ja meelelahutusprogramm. Kuna tegemist on siiski hetkega, mil Universum on jõudnud oma viimaste minutiteni, siis on kõik juba ära olnud ja vesteldes kasutatakse palju minevikuvormi. Nt ei küsita "Kuidas sul läheb?" vaid "Kuidas sul läks?"

Inglise keele oskajad võivad järgmistelt piltidelt saada pisut aimu Universumi lõpu restoranis tekkivatest keelelistest ja muidu probleemidest.

Mõtlesin juba lõbustatult, kuidas ma niigi inglise keele ajavormide käes vaevlevatele lapsukestele koolis NEID ajavorme õpetan... 

Keelega lustimist on mujalgi, näiteks kui peategelastele pakutakse toreda nimega jooki. 

Pean tunnistama, et mul tekkis alles lõigu lõpus ahaa-elamus ja sain aru, millest nad räägivad. 

Loomulikult on planeetidel muudki huvitavat. Näiteks liftid, kelle intelligentsus põhjustab neile lõppkokkuvõttes ainult neuroosi. 

Ah, teate, lugege ise raamatut. Oma telliskivi pilti ma just paar postitust tagasi näitasin, panen siia hoopis eestikeelse väljaande, mida saate sõpradelt ja raamatukogust, sest isegi vanavaras tundub see igalt poolt läbi müüdud olevat. 

Bobbie Peers "Lüriidiumivaras"

Kui lapsel on vaja suvel läbi lugeda kohustusliku kirjanduse korras üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat ja FB lugejate grupis on ühte raamatut palju kiidetud, siis lähebki nii, et ema ostab lapsele "Lüriidiumivarga" ja loeb selle alustuseks ise läbi.

Norra lastele meeldis see lugu isegi nii väga, et kuulutasid selle 2016. aasta parimaks lasteraamatuks. Peab ütlema, et lastel on hea maitse ja lapsed armastavad põnevust ja kriminaalsust. Seda on Keräneni populaarsusestki näha ja tegelikult ongi "Lüriidiumivargal" paljugi Keräneni raamatutega ühist. Ja muidugi kõigi nende teistega, kes lastele krimkasid kirjutavad.

Ma absoluutselt ei mäleta selle raamatu autorit ega isegi mitte pealkirja, aga ma lugesin lapsena ühte sellist lugu, kus käis mingi jant ja tagaajamine mingi keemilise valemi peale. Valemiga sai toota sellist materjali, millest sai teha absoluutselt kõike ja see oli väga tugev, purunemiskindel. Lugu oli väga põnev ja kui keegi mäletab sellist raamatut, siis palun tuletage mulle selle nimi meelde. Ma loeksin selle ka heameelega üle.

Aga "Lüriidiumivaras" on ühest Inglismaal sündinud poisist, kelle vanaisaga on seotud suured saladused ja need saladused on seadnud ohtu poisi vanemad, kuid eelkõige siiski poisi enda. Saladuste hulka kuulub ka müstiline aine lüriidium, mis oleks Mendelejevile hoobilt Nobeli preemia toonud, arvestades selle ülierilisi omadusi. Inimesi on loos loomulikult häid ja on ka pahasid, vahepeal ei saagi aru, kes on kes, nii et pöördeid ja põnevust jagub. Peatükid on lastele sobivalt üsna lühikesed ja selles mõttes on seda väga mõnus lugeda ka nendel lastel, kes väga lugemist ei armasta.

Lapsevanemad, nüüd raamatupoodi või -kokku. Ja jutud käivad, et järg tuleb ka kohe. :D

Douglas Adams "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy"

Mõnel hetkel tabab sind üllatus sealt, kust sa seda oodatagi ei oska.

Tellisin mina Rahva Raamatust raamatuid. Lastele kohustuslikku ja muidu kirjandust. Mõtlesin, et võtaks ikka ühe endale ka. Silma jäi "Pöidlaküüdi teejuht galaktikas" originaalis, inglise keeles. Kuna ma olin seda kord eesti keeles lugenud ja tõlkest mitte eriti vaimustunud, oli mul nüüd hea võimalus originaal ette võtta - sest lugu ise oli sürrealistlikult lahe. Intergalaktiline hääletamine ühelt kosmosesõidukilt teisele on juba mõtte poolest naljakas, eks?

No ma siis tellisin selle raamatu, kuna just hiljuti oli sellest ka FB grupis juttu olnud ja räägiti, et ka järjed sellele on sama lahedad. Kuusteist neliteist on ka täitsa paras hind ühele väikesele pehmes köites raamatule, mõtlesin.

Kui siis pakk kohale jõudis, tuli sealt välja tohutu, eraldi kilesse pakitud telliskivi, 815 lk, hõbetatud leheservade ja kõvade kaantega. :D

Seda ma küll ei osanud oodata. Kuusteist neliteist oli tõesti ju paras hind väikesele paperbackile, nii et ma ei vaadanud ei kaante parameetreid ega lk arvu...

Väga lahe üllatus oli. Kaane järgi on seal viis romaani ja üks lühem lugu, nii et jagub mõneks ajaks.

Esimese raamatuga sain nüüd ühele poole. Oli täpselt sama lahe, nagu mäletasin. Itsitasin kuuldavalt ikka ja jälle, sest mis muud sul teha on, kui Vogonid loevad oma verdtarretavalt halba luulet (kõrgeima karistusena kuulajatele), kui pessimistliku roboti nutulaul paneb kosmoselaeva enesetappu sooritama või kui universumit valitsevad valged hiired saavad teada vastuse kogu universumit ja kõike muud puudutavale küsimusele (mida ma teile vot ei ütle, lugege ise).

“You know," said Arthur, "it's at times like this, when I'm trapped in a Vogon airlock with a man from Betelgeuse, and about to die of asphyxiation in deep space that I really wish I'd listened to what my mother told me when I was young."
"Why, what did she tell you?"
"I don't know, I didn't listen.”

Lisan ka pildid oma üllatusmunast. :)

Arthur Hailey "Airport"

Kui sibul otsib sellerit, siis kas selles on midagi kahtlast?

Sellest on ikka aastaid tagasi, kui ma "Lennujaama" eesti keeles läbi lugesin. Ma võisin olla kas ülikoolis või noor õpetaja. Muud huvi mul polnud kui seesama Ita Everi "Evergreen show" jahumine sellesinatse raamatu ümber. Mäletasin siiani oma üllatust selle üle, et see oligi väga põnev raamat.

Nüüd lugesin uuesti, sest ma ei mäletanud absoluutselt, mis süžee sellel oli. Mäletasin seda, et mingi katastroof oli kuskil keset lendu, aga mis ja kuidas, seda enam ei mäletanud. Lõppu ka mitte - või no õigupoolest mäletasin üldjoontes, aga mitte detailselt.

Eessõnas kirjutas autor, et lugedes tuleb meeles pidada, et kirjeldatakse ikkagi 1960ndate aastate lennujaama, kus turvameetmeid polnud praegusega võrreldes ollagi. Ja teisena mainis ta seda, et paaris kohas on neegrist saanud afroameeriklased. Sest mingi austus peab ka ikkagi olema.

Kui minu Aafrika-aegne ameeriklannast kolleeg esimese asjana kooli raamatukogu ingliskeelse sektsiooni segi tuustis ja kategoriseeris raamatud rühmadesse "Literature" ja "Popular fiction", siis "Lennujaam" nagu suurem jagu teisi maailma põnevikke on siiski "popular fiction", mingist süvakirjandusest ei hakkaks igaks juhuks rääkima. Aga igale inimesele on praadide vahele väikest värskendavat puuvilja vaja ja just selline mõnus -  kuigi samas lehekülgede arvu vaadates pigem kopsakas - snäkk "Lennujaam" just ongi.

Ma soovitan kindlasti. Eriti just sellepärast, et see on nii armasti retro. :D

Leelo Tungal "Seltsimees laps"

"Seltsimees laps" on mul ammu juba mõttelises nimekirjas vaikselt ja leebelt oma järge oodanud. Nüüd jõudis temagi kätte kord.

Leelo Tungal on üks selliseid autoreid, kellel on kuldne puudutus. Olgu see siis lasteluule või täisinimeste luule või lasteproosa või täisinimeste proosa. She just can't put a foot wrong.

Ei ole siis ime, et kogu see ülimalt traagilises ja sügavalt kurvas loos on siiski paras annus omamoodi lusti ja rõõmsat lapsepõlve. Ühelt poolt on see lugu sellest, kuidas üks väike tüdruk kasvab, kui ema on poliitilistel põhjustel vangi viidud ja ema poolt mokaotsast visatud lause "Ole hea tüdruk, siis memme tuleb varsti tagasi" paneb ta arvama, et ju ta siis ei ole piisavalt hea tüdruk. Teisest küljest on tal õnneks piisavalt tore perekondlik tugisüsteem, nii et mingit lõplikku ja pöördumatut hüljatustunnet ikkagi ei tule. Ja kolmandaks on väike Leelo ikka üks mõnus krutskitüdruk ka ja ega siis lapsepõlv ei saa jääda sellepärast elamata, et seal on hirme ja koledusi.

Tahes-tahtmata tekkis kohe "Seltsimees lapse" ja "Seitsmenda rahukevade" vahele paralleel, mis iga leheküljega järjest tugevamalt kanda kinnitas. Mõlemad sõjajärgsed lapsed. Kumbki pole jõukast perest. Ühel pole isa kodus (töö pärast), teise juurest on ema ära viidud. Mõlemal on hirmud, millesarnaseid meie võime ainult ette kujutada. Ma olen küll ka nõukogudeaja laps, aga sündisin juba seitsmekümnendatel, kus ainus selline suuremat sorti hirm oli külma sõja hirm, aga see oli laste jaoks nii abstraktne ja kauge, et ega me seda nüüd ei kartnud küll. Gaasimaskid olid ainult koledad ja haisesid hirmsasti. Suuremad õudused - sõda ja küüditamised - olid selleks ajaks ju ammu-ammu läbi.

Ja kui raamatu lõpus tuli perele teade, et "kakskümmend viis pluss viis", siis mul tuli väike pisar ka.
Õnneks ma tean, et Leelo sai varsti oma ema tagasi. Muidu oleks veel kurvem olnud.

Nüüd ma tahan "Sametit ja saepuru" lugeda. :)

Viivi Luik "Varjuteater"

Ja saigi mu viimane kooli raamatukogust võetud "Luige-triloogia" raamat läbi.

Selle raamatu puhul peab muidugi köitest alustama. Ei taha raamatut käest panna juba nende sametiste kaante tõttu...

Kui "Ajaloo ilu" oli vahepeal justkui kogu mingi ühiskonna lugu, siis "Varjuteater" jätkab Luige isiklikumat lugu, mis "Seitsmendas rahukevades" alguse sai. Päris nn jätk ta pole, kuna kirjeldab vaid üht perioodi tema elus - aega Roomas oma diplomaadist mehe töö tõttu. Kõrvalepõikeid on muidugi nii Eestisse, Soome kui Saksamaale, kuid põhikaal on siiski just Roomal, kuhu - nagu ta ise ütleb - oli ta olnud teel juba 49 aastat.

Iga inimene ilmselt leiab (kui veab) kunagi üles selle koha, mis on tema oma - hoolimata viletsatest elamistingimustest ja rahapuudusestki.

"Kui ringi vaatasid, polnudki nagu midagi. Tuvi nokitses, vanaeit kerjas, tüdrukuke sõi jäätist, signored ja signorad flaneerisid oma pankadesse ja büroodesse, taskuvargad valisid ohvreid välja. Umbes sama võib näha ju igas linnas.
Selle vahega, et ükski teine linn pole Rooma."

See on linn, kus on ka "edevad meessoosst tüdrukud", kes omavahel "tuvitavad", kus "moodsa kunsti all mõeldi (---) kunsti, mis oli pärit põhiliselt 18. ja 19. sajandist" ja kus on ekssõjaväelastest hambaarstid, kes patsiendile kingivad enda vormitud Veenuse vahust tõusva kuju, mille modelliks patsient ise oli.

Vihjeid jätkub kirjandusgeeniusest Luigel nii Alliksaarele, Viidingule kui Ristikivile ja kellele-millele kõigele veel (need lihtsalt tundsin mina ära).

Ja kuidagimoodi on tekstis tunda Saksamaal kohatud kirjanduskriitiku sõnade mõju: "Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et te midagi ei häbene. Ärge valetage."

Viivi Luik "Ajaloo ilu"

"Vastu õhtut kerkib taevas kõrgemale ja võtab oma tõelise kuju. Saab kupliks ja võlviks. Katab sõjakomissariaate, miilitsajaoskondi ning passilaudu imeliku ja ähvardava iseenesestmõistetavusega. Kes selle võlvi all viibib, sellel ei ole siit pääsu."

"Midagi toimub. Kaableid mööda liigub läbi õhu, vee ja maa salajasi käske. Paber kardab valgust."

"See, kuidas ta ennast kulunud hommikumantli all kerra tõmbab ja käed kurgu alla sooja paneb, võiks olla liigutav, kui seda ei oleks ootajate juures nii palju nähtud. Tema suu liikumise järgi võib olla kindel, et ta kordab vana tuttavat palvet, mille viisipärane ja klassikaline algus: "Armas jumal, tee nii, et ..." lõpeb eklektiliselt, halli kroonukantseliidiga: "...et nad kirjutaksid "tegevteenistuseks kõlbmatu"."

Ma pean ütlema, et hiljuti loetud Eesti autorite raamatud on toonud mind äratundmiseni, et inimene kirjutab väga nauditavat proosat, kui ta on enne olnud luuletaja. Mathura, Maarja Kangro ja Viivi Luige ühine nimetaja on just nimelt see, et ka proosasse suundununa ei ole nad sõna väärtusel devalveeruda lasknud. Kõik on paigas. Midagi ei taha ära võtta.

Ja nagu Mathura oma "Jäämineku" kohta on tunnistanud, siis teksti poole pealt on "Ajaloo ilu" täpselt samamoodi loetav pikale veninud luuletusena, mitte niivõrd jutustuse või romaanina või mis ta nüüd ongi. Kuigi see luuletus pole kaugeltki nii lüüriline kui "Jääminek". On jupp maad sõjakam.

"Ajaloo ilu" tohivad lugeda need, kes raamatust otsivad veel midagi peale süžee. Parem, kui see "midagi muud" oleks isegi tähtsam.

Imeline.

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"

"Minu pea kohal seisis kindla ja kaitsva katusena lapsepõlv, see varjas mind kättejõudnud keerulise aastakümne eest, mis ümberringi undas ja mürises, õhus tolmu keerutas ja lahtisi lehti igasse ilmakaarde pillutas." 

Minu jaoks oli just see lause "Seitsmenda rahukevade" essentsiks. Ümberringi undab ja müriseb, mitte ainult kuuldavalt, vaid ka kusagil ridade vahel. Kõik, mis on kusagiltpidi lahti, keerutab ja pillutab ringi. Aga selle kõige keskel on üks väike talu, kus on vanaema, ema ja üks täiesti eriline laps, ja nemad on kahe jalaga maa peal ja neid ei anna mitte kuhugi pillutada. Nemad jäävad. 

"Seitsmes rahukevad" on kontraste ja kõverpeeglit täis. Murdekeel, raadiost tulev agiteeriv kantseliit ja külalolli jõrin segunevad kokku lapsepõlveks, mille keskel olev laps ise ei saa - ilmselt tema enese õnneks - aru, mis on tema poolt mällu talletatud luuleridade ja hüüdlausete sisu. Tema elab oma maailmas ja ta kasutab neid värsse ja lauseid omaenese hirmude peletamiseks - neid on palju, kuid need on hoopis teised hirmud kui ta ema ja vanaema omad. 

Ja kuigi pea kõik objektiivne, mida laps oma subjektiivsuses hoopis teisiti mõistab, kuid siiski välja lugeda saab, on kõike muud kui positiivne, siis ometi sümboliseerib laps ise sageli just seda, et ka kõige hullemat saab võtta elujaatavalt. 

Kevad tuleb ka. 

Ja sellega seoses sobib siia just see lehekülg (värsid Juhan Viidingult): 

Kathryn Croft "While You Were Sleeping"

Kaanele on kirjutatud "A psychological thriller you just can't put down". Ütleme, et nii ja naa.

Loo algus on tõesti väga põnev. Tara ärkab naabri kodus, tema voodis ja lausa eevaülikonnas, naabrimees tema kõrval surnuks pussitatud ja Taral endal ei vähimatki mälupiuksu sellest, mis juhtus. Algus niisiis viis pluss.

Aga sellest edasi ei olnud enam NII põnev. Lugu hargus küll ja oli täitsa okei, karakterid olid okei, psühholoogiline taust oli kah peaaegu okei, aga mitte midagi enamat ka. Mõned arengud olid täitsa arusaamatud, nt detektiiv, kes suvaliselt kahtlusalustele infot jagab ja naissoost kahtlusaluste kodus lihtsalt hängib ja siis tekitab mingi suhte ka, aga isegi see on kuidagi leige ja minu meelest vaat et põhjendamatu, sest loo seisukohast ei muuda see ka peaaegu mitte midagi. Ei saagi aru, miks see liin sinna üldse sisse toodi.

Lõpplahendus oli ootamatu, aga kui Christie lugude puhul ütled lahenduseni jõudmise puhul, et "ahaa, ma oleksin pidanud seda märkama, märgid ju olid", siis selles loos seda efekti ka ei olnud. Lahendus tuli põhimõtteliselt lihtsalt lambist, kogu ülejäänud raamatule tagasi vaadates ei suutnud ma küll mingeid seoseid luua, nii et see jäi ka kuidagi õhku.

Isegi puhttehniliselt oleks võinud paremini kirjutada. Näiteks algasid nelja lausega lõigus kaks sõnaga "but". Ja seda korduvalt. Mingil hetkel hakkab see häirima, vaheldust tahaks. Neid but-iga algavaid lauseid oli seal iga koha peal ja kõik instinktid minus karjusid, et ma pean punase pliiatsi võtma ja neid butte ringitama hakkama ja kuskile kõrvale kirjutama, et katsu nüüd olla ja varieeri ka natuke. E-raamatus osutus see muidugi keerukaks. Ma tean. Lõpetan irisemise. Nüüd ja praegu kohe.

Nii hull see ka ei olnud, et pooleli jätta. Kui ma peaksin seda lugu ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "talutav".

Agatha Christie "The Man In the Brown Suit"

Agatha Christie neljas raamat üldse. Nii et päris varajane linnukene.

Kui oled harjunud Marple'i ja Poirot' lugudega, siis oli see pigem lahjavõitu. Esiteks oli seda lugedes raske hoomata, et autoriks on Christie. Küll ma mõtlesin ja mõtlesin, miks see nii "vale" tundub. Lõpuks mõtlesin välja - see ei olegi niivõrd krimiromaan kui seiklusjutt.

Peategelaseks on Anne, nutikas neiu, kes hakkab ajama lahendamata mõrva jälgi. Süžee oli iseenesest okei, kuigi minu jaoks isiklikult läks see lugu vahepeal väheke liiga keeruliseks, ei jõudnud enam kõiki neid nükkeid seal jälgida. Nagu mainisin, siis Anne'i enda seiklused on raamatus keskmes ja mõrvalugu on kuskil tagaplaanil.  Deus ex machinaid oli ka siin ja seal, nii et vahepeal oli tunne nagu "Jane Eyre'i" lugedes, kui Jane kuskil tühjal nõmmel müstiliselt Rochesteri häält end hüüdmas kuulis - kaldus juba fantastika valdkonda.

Nii et nii kahju kui sellest ka poleks, on see minu meelest kõige ebahuvitavam (vähemalt minu jaoks) Christie teostest.

Aga kuna ma olen elus ka palju hullemaid raamatuid lugenud, siis kolm tärni ikka sai. :D