"Salapäevik. Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana"

Autori nimi on teadmata. Igatahes ei ole see Hendrik Groen, nagu siit-sealt olen kuulnud ja guugeldades on välja tulnud. Hollandlastel on kah oma Eleonora Berg.

Hollandis elav sõber Piret ütles, et kui raamat välja tuli, ei olnud ka vastavasisulises telesaates kohal kirjanik, vaid kaks daami vanadekodust, kes olid toimuva üle ilmselgelt elevil. Olla olnud lõbus saade.

Vanadusega võibki minna kolme pidi - sa kas masendud ja vingud, või siis hääbud vaikselt, või siis lepid ja võtad elu niipalju täie rinnaga, kui vähegi võimalik. Just seda viimast Hendrik Groen (õige hääldus olla Hrrrruun, võimalikult rohke süljega) otsustanud ongi. Koos mõne erksama sõbraga moodustatakse klubi ja hakatakse korraldama väljasõite ja muid vahvaid üritusi, mis neile kõigile väga meeldivad.

Õnnetuseks ei jäta vanaduse hädad neidki puutumata ja Hendrik peab alustama - nagu ta ise ütleb - omastehoolekandega. Koos on sellest hoolimata siiski ka suuri raskusi kergem taluda.

Kirjandus peab puudutama ja tekitama emotsioone. Hendrik ise on üks väga humoorikas härra ja seetõttu on raamatut raske naeru pugistamata lugeda. Samas on kas ridade vahel või päris otse välja öeldud ka palju sellist, mille pärast on lugeja kogu aeg kõkutamisest hoolimata pisut kurb. Ja vahel natuke rohkem kurb. Sellepärast ongi raamatut kinni pannes tunne, et lugesid head raamatut, sest elasid kaasa. Naersid naerjatega ja nutsid nutjatega.

Väike näide neist paljudest hetkedest raamatus, mil sa ei tea, kas targem oleks kaasa tunda või siis lihtsalt naerda (enamasti saab nali võitu):

"Teete juba suuri edusamme," oli arst öelnud.
"Ühe jalaga on see siiski õige raske!" oli Evert vastanud. 

 Ja ega Hendrik oma sõpradega ka päriselust kõrvale jäänud ei ole. Poliitika on vanadekoduski popp, ja seda võib näha järgmisest kommentaarist:

Muidu aga tuleb kõrgetel ametipostidel olijate suhtes kahtlus säilitada: briti poliitik Cameron sõitis keskkonna säästmise huvides rattaga parlamenti, aga oma koti laskis ametiautoga järele tuua.

Üks pisike näide veel ka selle kohta, et isegi väljaspool klubi juhtub vanadekodus aeg-ajalt tähelepanuväärseid sündmusi.

"Tunnen hobuse maitset!" hüüdis paks Bakker kõva häälega üle söögisaali. Selle peale tundsid kõik, kes olid pikkpoissi tellinud, äkki hobuse maitset." 
(---)
Lõpuks vahetati kõigil pikkpoiss praetud lesta vastu. Et selles võiks hobuseliha olla, tundus kõigile üsna ebatõenäoline. 

Jajaa. Ma juba lähen Goodreadsi viit tärni panema.