Mai 2017

Selline ta sai. :)

John Green "The Fault in Our Stars"

Okei, ma pean nüüd vahepeal tõesti midagi lõbusamat vahele lugema. Kaks raamatut vähihaigeid lapsi järjest hakkab peaaegu juba mõjuma, kui oled ise kolme lapse ema.

Aga. Siiski.

"Süü on tähtedel" on suurepärane lugu. Täiesti kummaline, kuidas mõnes raamatus on ridade ja lõikude vahel kuidagi palju tühja õhku, aga teised on jälle niimoodi kirjutatud, et iga sõna loeb. Ka selles raamatus ei olnud mitte midagi ülearust ega mitte midagi puudu.

Omaette teema on see, kuidas kirjutada sellise sisuga raamat, tegelikult täielik tragöödia, aga teha seda sellise huumoriga, mis aitab natukegi lugemist kergendada, aga ei lähe kunagi kohatuks.

Veel üks meeldiv joon selles loos oli see, et kui väga sageli kujutatakse teismeliste vanemaid (ja eriti haigete või muidu komplitseeritud teismeliste puhul) mõistmatutena, isegi kui nad teevad õiget asja, siis selles raamatus mulle ka vanemad tõesti meeldisid. Nad tegid ja ütlesid kõike õigesti ja nende tütar sai sellest aru ja ei ajanud vähemalt vanematega mingit emo-joont, nagu sageli juhtub.

Taas selline lugu, et tasub taskurätikud käepärast hoida. Saab Goodreadsis ka viis tärni.

Jodi Picoult "My Sister's Keeper"

No vot, see oli nüüd see ÕIGE "My Sister's Keeper".

Ei suutnudki lõpuni meenutada, kas ma ikka olin seda ise lugenud. Vist lõpuks ikka mitte, sest ma usun, et see oleks juba siis mulle sügavama mulje jätnud. Kuidas saaks mitte mäletada?

Usutavasti oleks see juba siiski olnud väga hea raamat, kui autor oleks sisse kirjutanud ainult teismelise, kellel on leukeemia. Tema imelise kirjutamisoskusega oleks seegi olnud tõeline meistriteos.

Aga tema kirjutas sinna sisse veel lapse, kes muretseti perekonda eelkõige sellepärast, et haige laps päästa, ja kes annab sisse kohtuasja, et tema neeru ei võetaks. Pärast seda, kui tema käest on juba võetud mida kõike iganes võtta on andnud. Nagu varuosi.

See oleks olnud juba uskumatult hea raamat.

Kuid et lugu võtab veel enne lõppu mitu korda täiesti uusi pöördeid, et kõik need pöörded on päriselt usutavad ja lisavad väga heale loole veel mitmeid kihte juurde - see on geniaalsus.

Ei juhtu sageli, et mul raamatut lugedes silmad uduseks lähevad ja pean nina nuuskama hakkama. See oli just selline raamat. Uskumatu lugemiselamus. Raputas umbes samamoodi nagu "Klaaslaps".

Goodreadsis on liiga vähe tärne.

Bill Benners "My Sister's Keeper"

Ei. See ei ole SEE "My Sister's Keeper". Mina ka arvasin, et oli - tõmbasin selle endale Kobost alla ja pealkirjast kaugemale ei vaadanudki. Mul oli olnud mulje, et olin seda raamatut lugenud (seda, mida te mõtlete), aga mida edasi leheküljed läksid, seda rohkem ma veendusin, et no pole lugenud. Ja mingil hetkel adusin, et tegelikult see polegi SEE raamat. Kontrolli käigus selgus, et need pole ka mitte ainsad sellenimelised teosed.

Nagu noored ütlevad - mis mõttes nagu. :D

Aga õnneks ei olnud see raha mitte maha visatud. Ega ma oma originaalplaani ka ei hüljanud - juba enne Benneri raamatu lõpetamist oli mul Picoult' versioon ka Kobos. Seda ma alustasin vaikselt täna ja oligi kohe selge ka, et olen tõesti lugenud. Aga see jääb teiseks korraks.

Benneri raamat on põnevik. Ja oh sa nuga, milline veel. Põnevust oli nii suure kulbiga sisse lajatatud, et ma vahepeal mõtlesin, et kui oleks nüüd paberraamat, oleks palju lihtsam korra sinna päris lõppu keerata ja vaadata, kas nad on seal ikka kõik ka alles veel. Vahel hakkad niimoodi tegelastele kaasa elama, et tahaks keset kõige jubedamaid hetki teada, et nendega saab kõik korda. Aga e-raamatuga ei viitsi ju lehti niimoodi edasi-tagasi toksida ja nii ma pidingi lihtsalt ära kannatama...

Vahepeal käis peast mõte läbi, et selline üle noaterade pääsemine ja kõigi paranemine on ehk pisut liiga happy end, aga ausalt, ma poleks vist seda üle elanud, kui seal kuidagi muudmoodi oleks asi lõppenud.

Kohe algusest läks põnevaks ja pinget hoiti lõpuni välja. Üllatusi jagus igale poole.

Ühesõnaga, "see teine" on ka väga kabe raamat. Totaalselt teise joone ja sisuga, aga tõesti väga kabe, eriti neile, kes thrillereid armastavad.

Andsin Goodreadsis lausa neli tärni.

Robert Bryndza "The Girl in the Ice"

Loed raamatut, mis peaks meeldima, sest kõik loevad (vähemalt autorit loevad) ja ütled "meh".

Võtad Kobost suvalise e-raamatu, mis maksab põhimõtteliselt mitte midagi, ja loed nii, et varbaküünte all on ka põnevusesurin sees. :D

Kui ma eelmises postituses kurtsin, et raamat ei läinud kuidagi käima ja alles kuskilt poole pealt hakkas natuke põnevaks minema, siis "The Girl in the Ice" võttis kohe alguses tuurid üles ja laskis täie lauluga lõpuni välja. Juba seegi, et ma kahe päevaga raamatu läbi lugesin ja eile alles peale keskööd voodisse sain, näitab, et oli põnev.

Imelik on kirjapandud loo kohta öelda, et tempo oli hoogne ja lõpupoole tõusis pidevalt, aga täpselt nii oli ka. Oma osa oli siin kindlasti ka sellel, et selle enamvähem 400 lk peale oli peatükke üle 80 - eriti lõpus olid need väga lühikesed, paar e-raamatu lehekülge, ja see toitis illusiooni, et kõik läheb väga kiiresti.

Ei taha siin väga sisust rääkida, põneviku värk, aga niipalju küll võin öelda, et tegemist on sarimõrvariga ja ohver, kellest uurimine käima läheb, leitakse sõnasõnaliselt loodusliku jää seest.

Ainus asi, mis mind pisut häiris, oli see krimkade puhul suhteliselt tüüpiline vastandumine detektiivide endi seas. Üks on sõnakuulelik, aga tohman. Teine on eriliselt taibukas, aga absoluutselt reeglitele ei allu. Ja kui põhimõtteliselt kaanest kaaneni on raamat täis asju, mida Erica Foster teeb ja mitte üldse ei tohiks teha, siis mingil hetkel see väsitab - sest ennegi on selliseid raamatuid loetud. Ma ei tea muidugi, kui realistlik see on, et üks uurija teeb, mida tahab, eemaldatakse uurimisest, teine uurija küpsetab mingi kohutava käki ja vualaa, tulebki allumatu, kuid briljantse mõttetööga uurija ja teeb puhta töö. Boonusena sureb ise ka peaaegu ära. Teise boonusena sureb peaaegu teine kord veel.

Kuid lõppkokkuvõttes, kui ma peaksin nüüd valima, kas ma tahan järgmise põnevikuna lugema Nesbot või Bryndzat, siis ilmselt valiksin viimase.

Jo Nesbø "The Bat"

Kõik muudkui loevad Nesbø  raamatuid, vähemalt FB lugejate grupis. On jäänud mulje, et on kuidagi populaarne kirjanik. Tartus RR-is möllates jäi "The Bat" mulle näppu ja kuna kaanel oli kirjas, et see on detektiiv Harry Hole' esimene lugu, siis tundus just Nesbøga alustamise jaoks paras olevat. Mis sealt keskelt ikka hakata, eks ole. 

Pärast ma muidugi arvustustest lugesin, et kirjanik ise peab kaht esimest raamatut sellest seeriast kõige viletsamaks. Bugger. :D 

Eks võibolla näitab juba seegi midagi, et ma lugesin selle raamatu esimest 200 lehekülge kuidagi eriliselt kaua. Ei läinud ega läinud käima. Teine pool oli tunduvalt parem, aga ikkagi jäi tunne, et midagi oli puudu ja midagi oli üle. Tundus, et autor keskendus valedele asjadele, loo ja karakterite asemel Austraaliale ja aborigeenidele. Jajaa, Austraalia. Juba seegi oli alustuseks kentsakas - kui sa oled Norra kirjanik ja kirjutad norra rahvusest detektiivist, siis misasi paneb sind teda kohe esimeses loos Austraaliasse lennutama? Võibolla oleks kogu lugu väheke usutavam olnud, kui Harry oleks saanud rahulikult kodus askeldada.  Okei, see polnud küll tema kui detektiivi päris esimene juhtum, aga ikkagi oli tunne, et mingi algus oli kuskilt puudu. 

Sestap ma kobisesin ka Goodreadsis, et ma päriselt ikka ei tea, kas ma viitsin teisi Nesbø lugusid ugema hakata. Eks elu näitab. Praegu küll on tunne, et maailmas on nii palju häid raamatuid, et isegi kui alates kolmandast loost on need lood tal oluliselt paremad, siis pole see ka vist minu jaoks piisav porgand. 

Nii et oli kah. Vilets kindlasti mitte, aga ei olnud ikka päris selline lehepööraja ka, mis öösiti magada ei lase. 

Agatha Christie "The Big Four"

Telekas oli eelmine nädal just see Poirot' seeria. Ma isegi ei hakanud seda vaatama. Ainus täiesti totaalselt ebaõnnestunud osa. Ilmselt ajalimiidi huvides. Olin kunagi Aafrikas seda raamatuna lugenud ja minu meelest oli see kõige thrillerilikum Christie juttudest üldse. Mäletan, et täitsa kõhe oli lugedagi.

Ja siis see seeria. Väga vähe oli seal originaalist, tõesti väga vähe. Nii et kui ma telekavas "Suurt nelikut" nägin, siis ma isegi ei vaevunud.

Samas meenus mulle, et ma ei mäleta ka raamatu sisust muud, kui et see oli kõigist Christie lugusest üks haaravamaid. Laadisin ta siis e-raamatuna alla ja ega pettuma küll ei pidanud. Natuke vähem creepy oli, sest ma ikkagi teadsin, mis on Poirot' silmamoondus ja mis mitte, aga tõesti ei mäletanud sisu kulgu.

Kes pole veel lugenud ja Christie meeldib, siis kindlasti lugege. Ja kes filmi on vaadanud - uskuge, raamat ei ole selline ajuvaba jamps. Poirot' ja rahvusvahelise, eriti mõjuvõimsa ja kuritegeliku isiku vastasseis on lugemist väärt. Ja Poirot ise on ju vägagi võluv, just nagu Hastings oma heatahtlikus tormakuses. Ka nende kahe omavaheline sõprus on selle raamatu üks eredamaid jooni.

Eduardo Mendoza "Gurbilt teateid ei ole"

Oli see vast huumoripärl!

Absurdihuumorit kas armastad või üldse ei salli. Mina olen väga absurdihuumorilembene ja seetõttu sobis Facebooki lugejatenurgakeses reklaamitud raamat, mille ma Tartu RR-st Saaremaale vedasin (no mis ma teen) mulle enam kui hästi.

Kaks tulnukat maanduvad Maa ja maalaste uurimise eesmärgil Katalooniasse, võtavad inimeste kuju ja hakkavad möllu tegema. :D

Gurb on see, kes kohe alustuseks kaduma läheb, kuna on võtnud blondi poplauljanna kuju ja sukeldub kohe väga populaarsena rahva sekka ja kaob. Teateid temalt ei tule ega tule. Nimetu minategelane üritab kõigest väest teda leida ja kui see lõpuks õnnestub, teevad mõlemad ühise elumuutva otsuse. Aga seda lugege ise.

Panen siia isutekitamiseks ühe lehekülje raamatust.

Mul on olnud lustlik pühapäevapärastlõuna. :P

Mathura "Jääminek"

Ma ikka käisin ülikoolis sigavingete inimestega ühel kursusel. Maarja Kangro, Berk Vaher, Kalju Kruusa ja Mathura. Küll kirjutavad hästi. Tõesõna.

Ega "Jääminek" nüüd ka mingi erand ei ole. Pigem vastupidi. Mathura ise on öelnud, et see on pigem üks pikaleminenud luuletus kui proosaraamat. Niimoodi seda ehk kõige õigem ka lugeda on - aeglaselt, iga sõna endast läbi lastes.

Manivald on ka ikka kõike muud kui lihtsalt üks ätt. Minu meelest sümboliseerib ta ka keset kõike lootusetut, ilmselge lõpu eel pigem positiivset kui negatiivset. Kuigi suurema osa raamatust oli toon - või vähemalt minu nägemus ja tunne lugedes - kurblik, siis ometi kõik see, mille ootus kurvaks tegi, kätte jõudes oli pigem mingil veidral kombel positiivne. Kui Manivald klammerdus mineviku külge, oli ta ise pigem käegalööja kui ellujääja. Kuid jääminek kui kõige külmunu vallandumise sümbol (nagu mina seda nägin) oli sootuks alguse kui lõpu sümbol.

Ega kõik lõpud ei olegi õnnetud.

Aitäh, Mathura.

Mihkel Mutt "Mõtted"

Nii vähe kui mul seda blogi on, Mutt juba teist korda platsis.

Ilmselgelt on see selline miniesseede raamat, mida on tegelikult vale otsast lõpuni järjest läbi lugeda. Paar tükki päevas oleks paras, et Muti mõtted jõuaksid vaimlisesse seedesüsteemi ilma põhjalikumaid häireid või ületootlust tekitamata.

Aga kuna, nagu öeldud, olen hetkel tõvevoodis ja muud nagunii teha ei jaksa, siis mul on see nüüd läbi. Esimest korda. Kardetavasti mitte viimast. 

Teemadering on lai. Paberile on saanud kaemused loomadest kirjanikeni ja nendest omakorda religioonini, ja seegi pole kõik. Muti mõte on lennukas ja kohati põrutab mulle teadmata suunda, aga intrigeerib kindlasti. Eriti see, kui ta teatab südamerahus, et ega selle rahatühja pärast midagi nüüd kirjutamata kah ei jää. Kuigi riigikirjaniku suust ja sulest kõlab see pisut liiga julge avaldusena, siis on netiavarusest lugeda, et ta kirjutas need lood enne oma uut staatust. Ehk siis oligi nii, kuigi inimlik uudishimu tahaks küll teada, kas see essee praegu mõne muu kuju võtaks. Who knows.

Mutt on natuke nagu Mikita. Pole kindel, et ta mõtleb samasuguse seerianumbriga aju abil nagu meil lihtsurelikel, aga just see mulle meeldibki.

Bill Bryson "Notes from a Big Country"

Otsisin mis ma otsisin, aga ei ole vist ikka eesti keeles seda raamatut.

Võibolla ongi parem, muidu sõber Piret jälle riidleks, et ingliskeelset raamatut nüüd tõlkes jne jne.

See oli nn ülelugemine. Kunagi kauges minevikus, kui ma veel Aafrikas elasin, jäi see mulle kooli raamatukogus näppu. Muideks, see oli väga tore raamatukogu, nendel oli väga häid raamatuid seal, eriti Ameerika lastekirjanduse klassikat, millest ma muidu ilmselt mitte midagi ei teaks. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Bill Brysoni sulest oli seal kaks raamatut, peale "Big Country" veel ka "Notes from a Small Island", mis näib olevat varasem. Läbi lugesin mõlemad.

Bryson on ameeriklane, aga elas pikalt (vist isegi paarkümmend aastat) Inglismaal, kus abiellus ja neli last sai. Siis võtsid nad kogu killavoori ja kolisid oma mustlaslaagriga Ameerikasse. Loomulikult tundus kõik isegi pereisale pärast kahtkümmet aastat enam kui veider, kuigi kogu ülejäänud perekond hakkas Ameerikat silmpilkselt armastama.

Siis lähenes Brysonile üks inglasest ajakirjanik, kes meelitas ta oma ajakirja iganädalast kolumni kirjutama, ka pealkirja pakkus tema välja. Püüdis Bryson keelduda mis ta püüdis, läbi see ei läinud, ja nii sündis lõppkokkuvõttes ka see raamat. "Notes from a Big Country" koosnebki nendest ajakirjakolumnidest.

Formaat on eriti tore nendele, kes soovivad endale öökapiraamatut. Lood on lühikesed ja üksteisest sõltumatud, parajad pisikeseks ööampsuks. Kuna mina olen hetkel tõvevoodis, siis lugesin ma selle törtsuke kiiremini läbi.

Kas on ka hea raamat? Sellele oleks pidanud vastama kolmanda lõigu esimene lause, sest kohe kindlasti ei viitsi ma nõmedaid raamatuid üle lugeda. Loomulikult ei ole Bryson nüüd just Dostojevski või Marquez, aga nauditav on ta küll ja naljakas ka. Ma kujutan ette, et inimesed, kes on mõnda aega Ameerikas elanud, aga ise päris ameeriklased pole, saavad sellest kõige suurema naudingu, sest kellelegi ei meeldi, kui väga pikalt oma rahvuse kallal irisetakse, aga teiste rahvuse kallal - palun väga. Eriti kui seda teist rahvust üsna hästi tunned.

Niisiis - kui sinus on kübekegi sardoonilis-ksenofoobset huumorit ja soovid kerget, mitte eriti raketiteaduslikku mõttetööd nõudvat lugemist, siis tule laena minu käest raamatut. :)

Pildile klikkides saad ka suuremalt lugeda. ;)

Wilkie Collins "Kuukivi"

Just eelmises postituses halasin, kui halb oli tõlge, siis nüüd tuleb siit hoopis teises helistikus laul.

Ma olen kunagi kauges nooruses "Kuukivi" lugenud. Mäletasin täpselt niipalju, et see tollal mulle meeldis, aga mitte midagi ei sisust ega tegelastest ma meenutada ei suutnud. Kuna tunne raamatu suhtes oli positiivne, siis võtsin ta rõõmsasti uuesti ette, kuigi sõber Piret oli minuga juba riielnud, et ingliskeelseid raamatuid tõlkes ei loeta (vt taas eelmine postitus, mis tema noomitused mulle vallandas).

Juba esimestest lehekülgedest oli selge, et siit tuleb üks meeldiv lugemine. Tegin selle rumala vea, et võtsin "Kuukivi" lugemiseks inglise keele riigieksamile kaasa. Oleks pidanud targem olema - sellises situatsioonis, mis nõuab haudvaikust, ei loeta ju sellist raamatut, mis iga viie minuti tagant naerma ajab. :D

Lühidalt - "Kuukivi" oli väga minu masti raamat. Kriminaalne lugu iseenesest, mis sellel peaaegu 500 leheküljel lahti rullub, on juba iseenesest põnev. Mind jäi painama see, et ma ei suuda meenutada, mis raamatut ma veel olen lugenud, kus kirjanik on kasutanud sama võtet - lugu jutustavad erinevad inimesed ja igaüks alustab sealt, kus teine pooleli jäi, sest neil on selle perioodi kohta rohkem teadmisi kui teistel. Ma olen tõesti hiljuti sellist raamatut lugenud, nii et te võite kõik mind aidata, kui keegi oskab.

Kuid tagasi Collinsi raamatu juurde. Niisiis, lugu huvitav ja jube vaimukalt kirjutatud. Minu kustumatu armastuse sütitas teener Betteredge, kelle elufilosoofia oli vaimustavalt võluv. Tema süü on suuresti ka minu kannatuste rada vaikust nõudval riigieksamil. Õudselt naljakas.

Ma tunnen suurt poolehoidu nende kirjanike suhtes, kes mitte ei suuda välja mõelda huvitavat lugu, aga ka kirjutavad nauditavalt. Nii saab nautida ju lausa kaht asja.

Siinkohal jõuan ma ka tõlke juurde. Kummardan sügavasti Krista Kaera ees. Lihtsalt suurepärane tõlge!!! See oli natuke nagu "Meistri ja Margaritaga" - mingitel hetkedel ei saagi aru, mida sa täpselt naudid, kas autori või tõlkija tööd. Aga leppigem siis kokku, et mõlemad olid äärmiselt head.

Märkisin Goodreadsis viie tärniga, mida juhtub harva. Kahju, et tõlkijatele eraldi tärne ei ole. Kohe annaks.

Sophie Hannah "Suletud kirst"

Nii juhtub, kui poes on kiire, sa näed raamaturiiulis raamatut suure kirjaga "Agatha Christie... Uus Hercule Poirot' lugu" ja haarad selle lähemalt uurimata kaasa. Siis selgub alles kodus raamatut lugema hakates, et tegelikult on see mingi järg mingi Christie aastapäeva tähistamiseks ja autor on hoopis keegi teine.

Ilmneb, et Sophie Hannah olla tunnustatud krimikirjanik ja ehk ongi, aga kuigi lugu oli täitsa okei, siis ei olnud seal Poirot'st küll rohkem kui nimi. Kas keegi selles tegelaskujus ka Poirot'd näeks - kahtlane küll.

Ja siis see tõlge... Sellest tekitasin ma nüüdseks FB-s suhteliselt pikaks levinud lõime, kus arutatakse selle üle, kuidas nii korralik tõlkija nagu Juhan Habicht on suutnud sellise asja kokku käkerdada. Leida oli igasugu väljendeid, nt "Misasja siin maa peal?", "Teil ei saaks kunagi olla paremat võimalust terve nahaga pääsemiseks" ja "Ta on reaalne" (selle kohta, et keegi on päriselt olemas).

Nagu noored ütlevad: "Mis mõttes nagu?!"

Ma tuhnisin huvi pärast netis ja leidsin originaali. Peab tunnistama, et tekst on inglise keeles muidugi kõvasti parem. Aga ikkagi arvan, et Hannah' originaaljutud on siiski ilmselt tunduvalt paremad. Christie on Christie ja kes iganes püüab tema tööd jätkata, on ikkagi ainult wannabe.