Mathura "Jääminek"

Ma ikka käisin ülikoolis sigavingete inimestega ühel kursusel. Maarja Kangro, Berk Vaher, Kalju Kruusa ja Mathura. Küll kirjutavad hästi. Tõesõna.

Ega "Jääminek" nüüd ka mingi erand ei ole. Pigem vastupidi. Mathura ise on öelnud, et see on pigem üks pikaleminenud luuletus kui proosaraamat. Niimoodi seda ehk kõige õigem ka lugeda on - aeglaselt, iga sõna endast läbi lastes.

Manivald on ka ikka kõike muud kui lihtsalt üks ätt. Minu meelest sümboliseerib ta ka keset kõike lootusetut, ilmselge lõpu eel pigem positiivset kui negatiivset. Kuigi suurema osa raamatust oli toon - või vähemalt minu nägemus ja tunne lugedes - kurblik, siis ometi kõik see, mille ootus kurvaks tegi, kätte jõudes oli pigem mingil veidral kombel positiivne. Kui Manivald klammerdus mineviku külge, oli ta ise pigem käegalööja kui ellujääja. Kuid jääminek kui kõige külmunu vallandumise sümbol (nagu mina seda nägin) oli sootuks alguse kui lõpu sümbol.

Ega kõik lõpud ei olegi õnnetud.

Aitäh, Mathura.