John Green "The Fault in Our Stars"

Okei, ma pean nüüd vahepeal tõesti midagi lõbusamat vahele lugema. Kaks raamatut vähihaigeid lapsi järjest hakkab peaaegu juba mõjuma, kui oled ise kolme lapse ema.

Aga. Siiski.

"Süü on tähtedel" on suurepärane lugu. Täiesti kummaline, kuidas mõnes raamatus on ridade ja lõikude vahel kuidagi palju tühja õhku, aga teised on jälle niimoodi kirjutatud, et iga sõna loeb. Ka selles raamatus ei olnud mitte midagi ülearust ega mitte midagi puudu.

Omaette teema on see, kuidas kirjutada sellise sisuga raamat, tegelikult täielik tragöödia, aga teha seda sellise huumoriga, mis aitab natukegi lugemist kergendada, aga ei lähe kunagi kohatuks.

Veel üks meeldiv joon selles loos oli see, et kui väga sageli kujutatakse teismeliste vanemaid (ja eriti haigete või muidu komplitseeritud teismeliste puhul) mõistmatutena, isegi kui nad teevad õiget asja, siis selles raamatus mulle ka vanemad tõesti meeldisid. Nad tegid ja ütlesid kõike õigesti ja nende tütar sai sellest aru ja ei ajanud vähemalt vanematega mingit emo-joont, nagu sageli juhtub.

Taas selline lugu, et tasub taskurätikud käepärast hoida. Saab Goodreadsis ka viis tärni.