Lembit Uustulnd "Kapten" ("Avameri", 1. osa)

"Vaada, ma ole viimasel ajal kogu aeg ristseliti ja upakile voodis ning nagu sa isegid aru saad, siis teha pöle jummalast midagi... Vetsi sii keik soo raamatud järjest ede... (---)  Äi, keik oo ju kena, muudkut joostakse, lastakse püssi ja aetakse ilmapoliitikat ning teisekorra oo üsna pönevgid, aga... (---) Aga ütle moole, mees, kes söukse moega meitest siis kirjutab, kui sina, kes sa meitega koos troopikapäikese all praadisid, muudkut neid luurajaid taga ajad." 

Kunagi väga ammu Tartus elades lugesin ma Lembit Uustulndi "Kiikhobust Antverpenis" ja olin meeldivalt üllatunud, sest see oli palju vähem maavillane kui ma kartnud olin. Kunagi veel kauem aega tagasi olin ma lugenud ühte Albert Uustulndi raamatut ("Lambeti graafik", kui ma õigesti mäletan) ja see ei olnud ka üldse halb. Meenub taas intervjuu papa Uustulndiga, kus ta oma esimese raamatu käsikirja oli Aadu Hindile lugeda saatnud, et kas üldse kõlbab, ja Hint oli tagasi helistanud, et kuule Albert, see pole si*em midagi kui teised enne on kirjutand. Ja ma ütleksin, et Lembit kirjutab võib-olla pareminigi. 

Raamatu sissejuhatavas peatükis annab Uustulnd teada, et endine kolleeg oli see, kes teda "Avamere"-sarja kirjutama utsitas, kui see nüüd muidugi kirjanduslik kalamehejutt polnud (vt tsitaat). Rannakaluritest on juttu olnud palju, aga neid, kes vedasid noota avamerel, pole tõesti vähemalt ühegi mulle teadaoleva raamatuga austatud. Nii ta siis võttiski ette ja hakkas põhimõtteliselt kirjutama enda ja oma laevakaaslaste elust kaheksakümnendate keskel kalurikolhoosi aegadel. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis alustuseks tuli triloogia ja siis hakkas see triloogia vaikselt edasi venima ja tänaseks on sarjas juba kaheksa (!) osa. Karl-Martin Sinijärv ütles juba pärast neljanda raamatu ilmumist, et "hakkab jääma mulje, et sellest tuleb üks päris hea "suur Eesti romaan" kokku". (Muuseas, papa Uustulndi "Tuulte tallermaa" sarja on nimetatud rannarahva "Tõeks ja õiguseks".) 

Paratamatult tekib paralleel kõiksuguste kokandusvõistlustega televisioonis, kus kodukokad omavahel võistlevad ja neile kogu aeg öeldakse, et ärge hakake asju võistluse pärast muutma, tehke seda, mida te oskate ja mis teil hästi välja tuleb, me ei oota teilt Michelini toitu. Sest kui te hakkate tegema Michelini toitu ilma kogemuste ja oskusteta, siis läheb kõik lörri. Lembit Uustulnd teeb täpselt seda, mida ta oskab. Ta kirjutab lihtsalt, ausalt ja keerutamata sellest, mida ta kõige paremini tunneb. Ja kuna ta on väga hea meremees (ei saada kapteniks niisama) ja keskmisest kindlasti soravam jutuvestja, siis kukub see kõik ka autentselt ja täiesti toredasti välja.

Mida autor kohe kindlasti hästi valdab, on hea süžee. Juba "Kiikhobusest" ei mäleta ma muud midagi, kui et see oli tõesti põneva tegevusega. "Kapteniga" on samamoodi. Laenan taas oma kadunud isa sõnu: "Hoiab juures." Keegi oli ka Goodreadsis kirjutanud, et juba tahaks edasi lugeda, sest nii paljud liinid jäid nii põneva koha peal pooleli. Täpselt.

Mina muidugi ei saa saarlasena üle ega ümber ka sellest mahlakast saare huumorist ja murdest, mida raamatus on palju (kalurid ju mitmed saarlased). Lisaks ülaltoodud tsitaadile veel näiteks: "Küürakat äi paranda ka allaneelatud arssinapuu" või "Pane see keik ilusti paberile, ehk seda lugedes jövvab midagi ka Toompea sakstel tömbist otsast kahe körva vahele." Nii ilus! 

Paar faktiviga olid küll suures kirjutamistuhinas sisse tulnud: kindlasti ei olnud kaheksakümnendatel kiirabibrigaadid punastes tunkedes ja no kohe päris kindlasti ei saanud sel ajal olla kalurikolhoosi meeste naised koos Saaremaa Ühisgümnaasiumis õpetajateks, sest sel ajal oli selle kooli nimi veel Kingissepa 1. Keskkool. Üheksakümnendate alguses, kui mina seal käisin, oli ta muutunud Kuressaare 1. Keskkooliks ja kui ma nelja aasta pärast ülikoolist sinna tagasi õpetama läksin, oli ta vahepeal saanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi nime. Aga olgem ausad, need kaks apsakat mind ei heidutanud ja ma ootan suure rõõmuga avamerekalurite seikluste jätku ja loen "Avamere" sarja edasi kindlasti mitte ainult sellepärast, et Uustulnd on oma saare mees. 

Emil Tode "Piiririik"

Siin siis minu isiklikust lugemisnimekirjast raamat, mis on seal figureerinud juba vist aastaid, aga kogu oma Õnnepalu-armastuse juures pole ma varem selleni jõudnud. 

Aasta siis oli 1993 ja 31-aastane Õnnepalu on Pariisis. Rahvusvaheline stipendium on ta "Ida-Euroopa kultuurilise integreerimise raames" toonud pärastsõjaaegset prantsuse luulet lugema, tõlkima ja muudel viisidel integreeruma. Nagu ta ise ütleb: "Ma olen seda tööd ikka teinud ka, istunud raamatukogus ja integreerunud." Aga no olgem ausad, aastal 1993 Ida-Euroopast Pariisi tulnud noorel mehel on muudki integreerumist kui Beaubourgis lakke vahtida ja siis see minategelane (kes võib, aga ei pruugi ilmtingimata olla kirjanik ise, kes küll suuremalt jaolt ainult endast kirjutanud ongi) integreerub nii Franzi kui Angeloga (kuigi kinnitatud integreerumine vist vähemalt raamatu järgi vaid Franziga) ja kõige selle pärast on seda nimetatud eesti kirjanduse esimeseks geiromaaniks. 

Minu enda jaoks jääb "Piiririigist" kõlama üks suur identiteedikriis, kuigi mulle võib muidugi vastu vaielda. Kuidagi pidetu ja ärevil on kogu see tekst ja põhiline toon on ikkagi vähemalt minusuguse sinisilmse päikeselapse jaoks negativistlik. 

Jah, ta kirjutab juba siin ilusasti, kirjeldused on detailirohked nagu ikka ja loodusest suudab ta tõesti juba nüüd lüüriliselt ja armastusega kirjutada. Mis puudutab aga inimesi, siis on asi juba keerulisem. Tegelikult, olgem ausad, me vaatasime muidugi kõik üheksakümendate alguses lääne poole läbi wow-prillide, nähes lääneeurooplasi kuidagi "änamate inimestena" (kunagise kolleegi väljend). Sellevõrra leebemalt võib siis ju suhtuda minategelasse, kes idaeurooplasi mainib lausa piinlikkusega, sest dress ja toss Pariisi vaateakende ees ei saa ju muud olla kui piinlik. "Kõige vähem tahan ma sarnaneda nende idaeurooplastega, keda ma siin näen ja kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud ja patseerivad nendega ringi, nagu seitsmendas taevas! Isegi kui nad saaksid kätte mõne araabia naftaprintsi või vana rikka vene emigrandist juudimuti, kes nad pealaest jalatallani Versace või Rabanne'i juures riidesse paneksid, ikkagi tunneksin ma nad ära, sest nad ei oskaks neid riideid kanda, miski reedaks neid, igavesti! Nagu mindki."  Keeruline, kui ei ole võimalik oma nahas elada, aga teine ka selga ei mahu... 

Aga Franzi kirjeldades ütleb ta ühel hetkel ometi: "... ja ma pidin imestusega teada saama, et üks eurooplane, üks neist täiuslikest vaimudest, kes siin mu ümber hõljuvad, polegi muud kui harilik vilets elusolend. Ja et kord pole ta enam sedagi: kord on ta vaid natuke trükimusta hommikulehes, mis õhtuks prügikasti visatakse." Vot sulle siis pirukat ja "änamat inimest". Järjekordne kriis! 

Siinkohal võiks veel rääkida sellest, kuidas aina kordub ebakindlus ja kahtlus, kas see või teine asi oli ikka päris või oli see unenägu või kujutelm. Ja sellest, kuidas lapsepõlv oli ja ei olnud ka tore ja vanaema samamoodi. Nii või teisiti tuletas see mulle meelde "Valede kataloogi", mis pärast minu esimesi Õnnepalu-kogemusi tundus ehmatavalt viril ja kogu maailmaga rahulolematu.  

Seepärast ütleksin ma kokkuvõtteks, et ma olen selle lünga oma üldhariduses nüüd täitnud ja "Piiririigi" ära lugenud, aga kindlasti eelistan ma hilisemat Õnnepalu, kelle "Pariis" (25 aastat pärast "Piiririiki") räägib juba sellestsamast ilusast Pariisist, mida mina tunnen, kelle "Aakrist" ja "Lõpmatusest" kostub lõputut puude- ja merekohinat, kelle "Paradiisis" laulavad linnud ja kelle kirjades Jaan Kaplinskiga on küpsust ja südamerahu. 

Ja mis puudutab seda, kas see minategelane nüüd oli või ei olnud kirjanik ise, siis ma iseenda südamerahu pärast loodan, et Õnnepalu ikkagi ei ole kellelegi tervet pudelit südametilku kokteili sisse pannud. 😇😇😇

Andreï Makine "Ühe elu muusika"

"Andreï Makine on öelnud, et esimestest romaanidest saadik kannustab teda kirjutama soov võidelda mõistuse poolt kehtestatud enesestmõistetavuste vastu, mis vangistavad meid ühiskonna poolt etteantud määratlustesse. Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud." (Triinu Tamm, järelsõna "Ühe elu muusikale")

Minu teine Makine, esimest saab meenutada siit. Lingi alt saab ka infot Makine'i kohta. Panen lõppu tema pildi ka ja no ta on juba välimuselt ikka selgelt venelane, mitte prantslane. Kui keegi veel kahtlekski. :) 

Olen väga nõus tõlkija Triinu Tamme järelsõnas öelduga, et Makine ei olegi nagu ei prantsuse ega vene kirjanik, sest ta on pigem kuskil seal kahe vahel. Tamm ütleb ka, et kui tavaliselt prantsuse kirjandus vaatab rohkem autori naba, siis Makine võtab ette  väga laiad ja suured teemad ja et tema tegelased on sageli skemaatilised, pigem ajastuoluliste märksõnade ja teemade kandjad. Võib-olla on see skemaatilisus taotluslik, sest kui näiteks Perrini raamatus oli tähtis just nimelt tegelane oma inimlikkuses, siis Makine ei kirjuta niivõrd inimesest kui tervest ajastust ja rahvast. Enamikus (võib-olla ka kõigis, ma päris lõpuni kursis ei ole) tema raamatutes on see 20. sajandi Venemaa, mida ta isiklikust kogemusest tunneb, mida ta mäletab ja mille ahelatest ta Prantsusmaale "ära kargas". 

"Ühe ajastu muusika" räägib loo mehest, paljutõotavast noorest pianistist, kes "dissidentide" pojana valib vangilaagri asemel valeidentiteedi ja sõjaväe teise maailmasõja ajal. Suurem osa sellest väga lühikesest (82 lk) romaanist kirjeldab sõda sellisena nagu see on, isegi stilistiliselt jõhkralt, brutaalselt. Tundub, et pärast identiteedivahetust ja vanemate ära viimist on Alekseil täiesti suva. Pommid kukuvad vasakule ja paremale, no mis siis. Sain näkku haavata, on nagu on. Ei mingit draamat, ei mingit sügavat psüholoogilist traumat. Kui ellu jään, on hästi. Kui ei jää, mis seal ikka...

Raamatukaantel öeldakse, et Aleksei Bergi lugu on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950 ja täpselt nii see on, sest rahvavaenlasteks kuulutamine, Siberisse viimine, teine maailmasõda ja veel pärast sõdagi silmitsi seismine "eelmise elu" ja selle tagajärgedega – selles kõiges on nii palju rohkem kui üheainsa inimese elusaatus. Aleksei on ajastu portree, just nagu eelpool öeldud, sest Makine võtab nii-öelda laiemalt. 

Makine on ilmselgelt kriitiline selle vastu, kuidas Venemaal asjad käivad. Ta lausa defineerib homo soveticust: "Kui ma nad üles ärataksin ja küsiksin nende elu kohta, vastaksid nad kõhklematult, et nende kodumaa on lausa paradiis, ehk mõned hilinevad rongid välja arvata. Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases." Ta kirjutab ka: ""Teatrientsüklopeedia", mille tema isa kolmekümnendate alguses avaldas, on kõrvaldatud kõigist raamatukogudest. Mõned nimed, kellest ta kirjutas, peavad kaduma, sest kadunud on need, kes neid kandsid." 

Ja ikkagi mainib veebilehel Franceinfo temaga tehtud intervjuu Makine'i "tingimusteta armastust Venemaa vastu", mis kandub (küll ühe teise romaani) "igale leheküljele". Kodu on kodu. 

Valérie Perrin "Lilledele värsket vett"

Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?

Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.

Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.

Kolleegiväljakutse 2025 #1 (emakeeleõpetaja soovitus). Tõlkija Pille Kruus.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, siis kõigepealt panin ma selle raamatu kirja oma 2025. aasta lugemisnimekirja. Edasi juhtus see, et mahutasin ta ära Facebookis oleva Lugemise väljakutse grupi suure 53-raamatulise väljakutse ühte teemasse (üldiselt ma ei osale selles afääris, aga sel aastal on nii head ja laiad teemad, et võib ju proovida). Samal päeval tuli esimene iga-aastase kolleegiväljakutse soovitus sama raamatuga. Ja järgmisel päeval sain paki sõbrannalt, kus sees oli kaks tema enda poolt juba läbi loetud raamatut, üks neist Valérie Perrini "Lilledele värsket vett". Kui üks raamat sind niimoodi taga ajab, siis tuleb ta lihtsalt ära lugeda. 

Soovitav emakeeleõpetaja oli raamatut nimetanud "konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks", sõbranna supiks, praeks ja magustoiduks ühes (nagu "Kessus", mäletate supramag-i?). 2. jaanuaril ei julge ma veel küll midagi oma selle aasta konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks nimetada, aga kindlasti oli selles raamatus kõiki maitsenüansse. Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku. 

Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: "Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan." Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: "Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma." 

Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes "laiskuse koha pealt on nagu lotovõit" või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) "ei takista tal tõbras olemast". Mees, kes on ja jääb Violette'i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe'i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: "Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb." 

Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid. 

"Lilledele värsket vett" on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. "Lilledele värsket vett" on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.