Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lillede" palju midagi peast nimetada olekski osanud. Aga "Väikesed poeemid proosas" on mind truult raamaturiiulis oodanud juba pea kolm aastat, alates sellest ajast, kui eelmise kooli suurremonti mineku eel raamatukogust manti võtta sai.
Klaarime alustuseks ära Baudelaire'i nime häälduse. Päris õiget häälikut meil selle kohta eesti keeles polegi, aga kindlasti ei ole õige Baudleaire'i nime hääldada /bodläär/, ikka /bodleer/, avatud ja ümara e-ga. Ja kuigi eesti keeles võib kirjutada ja öelda nii "ekleer" kui "ekläär", siis minu jaoks eksisteerivad ainult ekleerid.
"Väikesed poeemid proosas" on kogumik 50 lühikesest loost, mõni isegi nii lühike, et novelliks oleks tõesti juba mahult teda palju nimetada. Originaalis kutsutakse teda eelkõige nimega "Le spleen de Paris" ehk "Pariisi spliin", mis lubab mõndagi aimata, aga ma ei ütleks, et see kõik nüüd nii hirmus raskemeelne oleks.
Ma lugesin ja kuulasin nii mõnegi loo ka originaalis üle ja pean ütlema, et prantsuse keeles on neis proosapoeemides kindlasti rohkem rütmi ja kohati isegi riimi kui Marie Underi tõlkes. Ma ei pane seda otseselt Underile süüks, sest luulegeenius on ta iseenese tarkusest nagunii, aga ikkagi tekkis paralleel tema ja Johannes Aaviku vahel. Käisin nimelt hiljuti ühel prantsuse keelest eesti keelde tulnud sõnade vestlusõhtul Johannes Aaviku mahlas (sest tema on suuresti nendes laenudes "süüdi") ja seal esitas Madis Jürviste meile Victor Hugo luuletuse "Džinnid" nii originaalis kui Aaviku tõlkes. Aavik oli sellega sisu poolest natuke vabamalt ümber käinud, aga luuletuse kõla ja rütm olid täiesti geniaalselt tabatud. (Mainin siinkohal, et ka ekleerijuttu ajasime just sel üritusel.) Baudelaire'i tekst oli küll eesti keeles kena, aga seda rütmi ma ei tabanud, mis originaalis kohati nii tuntav oli. Aga võib-olla see polnud ka Underil omaette eesmärgiks. Muidu on Aavikut ka Underi tõlkes kõvasti tunda, nagu väljendeis "laiul puusil" või "kaugeil rannul", ajul (aegadel) ja mail, või siis kui keegi tahtis kõnniskella.
Mis puutub sisusse, siis laenan jupikese Marie Underi enda poolt kirjutatud saatesõnast: "Siin esineb pilte ja tähelepanekuid ta armsast Pariisist; soovunelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsioonitujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naise vastu; kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole; ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulualuse ta valutavas südames".
Mõnes loos toob Baudelaire sisse ka teisi kuulsusi, näiteks pühendab ta ühe loo Lisztile ja teise Édouard Manet'le, kuigi Manet' lugu räägib tegelikult kunstniku abilisest, 15-aastasest Alexandre'ist, kes ateljees ennast üles poos. Mõne loo puhul, näiteks selles, kus minategelane klaasikaupmehe kallihinnalisele kandamile lillepoti ülalt otsa kukutab, arvati, et see on Baudelaire'i enda elust võetud (ei olnud).
Muuseas, Baudelaire ise ütles, et "Väikesed poeemid proosas" on "Kurja lillede" uus väljaanne, suurema vabaduse, rohkemate detailide ja suurema satiiriga.
Panen siia ka kõige esimese loo pealkirjaga "Võõras", seda nii eesti keeles kui Youtube'is ette loetuna (seal on nähtav ka originaali tekst). Nautige!
"Mul pole ei isa ega ema, ei õde ega venda."
"Oma sõpru?"
"Sa tarvitad siin sõna, mille mõte on jäänud mulle tundmatuks kuni tänase päevani."
"Oma isamaad?"
"Ma ei tea, millise taevakaare all see asub."
"Ilu?"
"Meeleldi armastaksin, kui oleks surematu see jumalanna."
"Kulda?"
"Vihkan seda, nagu sina jumalat."
"Kuid mida armastad sa siis, kummaline võõras?"
"Armastan pilvi..., pilvi, mis mööduvad... seal kaugel..., imeväärseid pilvi!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar