teisipäev, 12. märts 2024

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Antiigikaupmehe surm"

"Antiigikaupmehe surm", teine raamat Österleni mõrvade sarjast, on järjekordne näide sellest, kuidas mina näen ilusat raamatukaant ja rahakoti rauad lähevad iseenesest lahti. Alles siis, kui ma raamatu kätte sain, tuli mulle meelde, et ma olen esimest osa juba lugenud ja et mulle see väga meeldis. Win.


Nagu eelmine kord mainisin, sai mul kolleegidega reisil olles "Äikesetuul" läbi ja hästivarustatud reisijana oli mul "Antiigikaupmehe surm" otse loomulikult tagasiteeks kaasas (Ida-Virumaalt Saaremaale sõites jõuab seda ja teist). Selleks ajaks, kui me praamile jõudsime, oli antiigikaupmees juba surnud, süüdlane leitud, tehtud kindlaks, et see polegi süüdlane ja jõutud järeldusele, et tegelikult jäi süda ikkagi seisma. Aga kuna pool raamatut oli veel järel, siis oli ette teada, et loomuliku surmaga see ei lõpe. 


Nagu juba aimata on, siis seekord keerleb lugu antiigikaupmeeste ja nende kauba ümber. Antiigikaubandus on kindlapeale üks täiesti omaette maailm, kus liiguvad võimsad summad ja kus asjatundjad võivad väga kiiresti rikastuda. Rõõmuga nentisin, et mitu korda mainitakse ka toredat saadet "Antique Roadshow", millest katkendeid olen ma päris palju näinud ja rõõmsalt tõdenud, et inimestes on ikkagi säilinud mingid väärtused – isegi kui ese on väärt tuhandeid või kümneid tuhandeid, ei ole enamik omanikke siiski valmis oma aaretest loobuma, kuna enamasti on tegemist perereliikviatega. Raamatus toimub isegi "Antique Roadshow" lindistus.


Lugesin oma eelmise blogi üle ja panin tähele, et Vinston oli mulle suvel närvidele käinud. Seekord isegi mitte. Ta on küll jätkuvalt võõral pinnal ja teda palutakse kohaliku uurija meelehärmiks mõrvauurimisega tegeleda (friens in high places, you know), aga kuidagi nad ikka koostöö toimima saavad. Seekord puudutab uurimine ka Vinstoni enda hõimlasi natuke lähemalt, kui tavapärane praktika ette näeb, ja Vinstoni tütar lahendab tegelikult ka ühe müsteeriumi, millega Vinstongi hakkama ei saa. 


Ehk lühidalt öeldes on tegu toreda muhekrimisarjaga, mida kindlasti lugeda tasub, eriti kui raskemat kirjandust suure töökoormuse ajal lugeda ei jaksa, sest aju lihtsalt ei kannaks välja. Ja möödaminnes löön igatahes patsi ka tõlkijale, kelleks sedakorda Kadri Papp. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar