Maria Adolfsson "Kuradi ja mere vahel" ja "Jookse või sure"

Ma siis pakin jälle need Adolfssonid ühte postitusse nagu esimene kordki. 

Esimesed kaks siin: Doggerland 1-2

Tuletan meelde, et tegemist on väljamõeldud saarestik-riigiga kusagil Taani ja Inglismaa vahel, kus toimetab kriminaalinspektor Karen, kellele on esimesest kahest raamatust tekkinud midagi kogemata kokku sattunud perekonna taolist. Kolmandas raamatus ("Kuradi ja mere vahel") tuleb ajada kaduma läinud kuulsa laulja jälgi, kes incognito oma kodumaale Doggerlandi käima on tulnud; sellega paralleelselt aetakse taas nina tõstnud sariründaja jälgi. "Jookse või sure" on aga lugu, kus pidustuste ajal toimunud ohvritega tulistamine paneb uurijaid küsima, miks enesetapu sooritanud mees seda üldse tegi. Uurimine viib neid täiesti ootamatutele radadele. Ja arvestades Kareni tervislikku seisundit neljandas raamatus on kõik veel kordades pikantsem. 

No väga-väga tuletab see sari Camilla Läckbergi Fjällbacka-sarja meelde. Samasugune karge Skandinaavia krimi, mis alates kolmandast osast on vähem nordic noir kui esimesed kaks, aga Maria Adolfsson on tõesti meisterlik jutupunuja. Mõlema autori sarjal on väga sarnane toimumispaik, mõlemas on põhiline kuriteolahendaja (kuigi Läckbergil pole ta ametlik uurija) naine, mõlematel on oma tugev taustalugu. Ja mõlemas uurimismeeskonnas on üks täiesti talumatu töökaaslane. 😁

Mulle meeldib see, kuidas Adolfsson pinget hoida oskab. Ta balansseerib pidevalt mingil teravikul, kas siis kuriteo uurimises toimuvas tegevuses või Kareni eraelus (ja vahel ka tema lähima ringkonna elus), nii et lõdvaks ei saa ennast üldse lasta – jah, ma tean, et ma lubasin varem magama minna, aga ega see minu süü ei ole, kui raamat on nii põnev! 

Ja ikkagi, hoolimata kõigest, on see cosy crime, sest autor just nimelt balansseerib, aga ei lange ka kõige ärevamatel hetkedel thriller'ite küünistesse – sest kuskil oli ju juba vihjatud, et keegi sai aru ja läkitas abiväe välja. Need on krimiraamatud, mille lugemise lõppedes on väga chill olla ja mingit ärevust ei tekigi.  

Kohe ei teagi, kas seada sammud kärsitult raamatukogu poole või oodata, kuni kirjastus jälle suuremeelsust üles näitab ja järgmised osad alla hindab. 

Ja taas tahan kiita ka tõlkijat, kelleks jätkuvalt Kadi-Riin Haasma. Küll on lobe lugemine!