Ning jätkub suvelugemine. Järjekordne uue sarja esimene raamat.
Rootslaste kirjutatud küll, aga nordic noir see kohe kindlasti pole. Pigem sinna Sandhami kanti, kus ka vist enam ühtegi inimest hinges ei ole, arvestades mahakoksamiste sagedust nii napi populatsiooni kohta, aga kus päike ikka paistab ja kes järel on, on ilusad ja head. Samas päris Pipi Pikksuka ja Tjorveni Rootsi see ka pole, sest jalgu pannakse taha, kus juhtub ja vähegi vajalik tundub.
Aga peab taas mainima, et selline mõnus ühepäevalugemine "Maakleri surm" ka oli. Ja kui see nüüd samamoodi jätkub, siis tuleb veel üks paralleel, seekord Midsomeriga, kus kõrvaldatakse peaaegu eranditult kõige ebameeldivamaid tegelasi. See võib olla seletatav sellega, et ebameeldivad inimesed võikski loogiliselt kõige enam ette jääda, aga võib-olla ka sellega, et lugejale sobib see ka paremini. Aga kes teab.
Peategelasteks on siin omast arust puhkusel olev ja tervist parandav krimiuurija Peter Vinston (ühekordse V-ga), kohalikud võmmid eesotsas Tove Espingiga, kohalikud meeldivad ja natuke vähem meeldivad kogukonnaelanikud ja Vinstoni naine ja tütar uue pereisaga.
Kui mind üldse midagi natuke häiris, siis oli "Maakleri surmas" minu jaoks ehk seekord natuke liiga arvukalt selliseid nii-öelda segavaid faktoreid. Vinston on puhkusel, aga siiski uurib asja, seda mingist hetkest alates kohaliku politseiülema meelehärmiks ja naise omaks juba kohe algusest. Vinstonil on ka tervisehäda, mis oma väikese paine loole siiski lisab, samas ega täpselt ei tea ka, mis seda põhjustab. Kohalik politseiülem tundub nii Espingile kui Vinstonile kaikaid kodaraisse loopivat. Sellest viimasest oleks ehk isegi piisanud. Natuke selline overkill tundus vahel olevat kõik see "Vinston jätkab põikpäiselt, hoolimata kõigist takistavatest teguritest."
Aga lugeda sünnib see lugu kenasti ja hoiame siis silma peal juba kolmandal sarjal. Etteruttavalt tuleb öelda, et minu suvelugemine saab järje samuti krimiraamatuga ja samuti sarjaraamatuga, aga sealt on mul esimene ka juba loetud. Ja see on sama kerge lugemine kui mu viimased raamatud on olnud. Kogume jõudu mingiks suuremaks pauguks.
Ahjaa, huvitava asjaoluna tuleb märkida, et raamatu andsid peaaegu paralleelselt välja nii Varrak kui Maalehe krimisari. Ausalt ma ei tea, kes Maalehele neid teeb, võib-olla on küsimus ainult erinevas kaanes, eks ma siis kuulen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar