Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

See on raamat, mis mulle jäi silma täiesti isiklikel põhjustel, nimelt võisin ma endamisi öelda, et jah, Mudlum, tõesti mitte ainult sinu tädi Ellen, mul on ka tädi Ellen, kusjuures mõlemad Ellenid on Soomes eesti keelt õpetanud. :) Samas tundus, et see on ka üks nendest raamatutest, mida vist enam-vähem kõik loevad. Minul puudus igasugune eelnev kokkupuude Mudlumiga (kodanikunimega Made Luiga), nii et kui ma asjasse rohkem pühendatud "halli Kadrinaliga" (jah, just nimelt nii, eks selles väike vihje on) vestlesin, sain teada, et Mudlumile pani kirjanikunime tema poeg Martin, kes omakorda kuulub kultuurirühmitusse ZA/UM, millel olla olnud ka väidetavalt väga arvestatav ja loetav (tänaseks internetiruumist haihtunud) blogi, kuni Kaur Kender ZA/UMi noored suure raha eest vasakule lohistas ning pani nad endale kultusarvutimängu kirjutama ja Sirpi kaaperdama. Mudlumi nimi olevat omakorda kuidagipidi seotud rate.ee-ga, mis noorele Madele olla imponeerinud. Ühesõnaga, see on üks keeruline perekonnasaaga sirbiskvotterite ja avantüristiorjadega, millest omaette raamatu kirjutada saaks, aga ma ei tea, kas nad tohiks, kuna mingite lepingutega on nad vist siiani seotud. 

Olgu aga sellega kuidas on, "Mitte ainult minu tädi Ellen" on siiski raamat, millel on kindel koht Eesti kirjandusmaastikul. Mudlum on nn mõtisklev kirjanik, mitte niivõrd tegevuskirjanik. Tema raamatus ei juhtu eriti midagi peale selle, mis on tema perekonna naiste elus toimunud. Ta isegi ei ütle, et need juhtumid muutsid teda ennast, tema ema ja tädi selliseks, nagu nad olid. Lihtsalt mingid asjad toimusid ja inimesed olid sellised ja käitusid mingil moel. Me ei saa mingil selgel ja lineaarsel kujul naiste eludest eriti sotti, küll aga tekib meil detailne ülevaade nende omavahelistest suhetest, keerulistest elutingimustest ilmselt allpool vaesuspiiri (või siis oli see kõik kuidagi minnalaskmisega seotud) ja Elleni puhul ka vaimse tervise probleemidest. Ellenil nimelt arenes välja skisofreenia. See, et Ellen elas rahvakunstnik Juhan Smuuliga ja oli kirjaniku viimane armastus, on raamatus täiesti marginaalne. 

Ma olen korduvalt oma blogis maininud, et mulle meeldivad just nimelt sellised mõtisklevad ja kirjeldavad raamatud. Kui erinevad need siiski on! Eva Koffi "Sinine mägi" on lihtsalt nii filigraanselt ilusas sõnastuses, et vuliseb kui kevadine värske oja. Õnnepalu raamatutes on paras annus nostalgiat ja omamoodi romantikat, võibolla natuke vähem filigraanne, aga ikka ilus. Mudlum kirjutab neist kõige jämedamas (et mitte öelda robustses) stiilis. Erilisi kirjanduslikke võtteid või võrdlusi või otsitud sõnu ei ole, ja kui arvestada temaatikat, siis on see valik kui mitte teadlik, siis kindlasti õige. Kui ikka maja laguneb ja elekter ja vesi on välja lülitatud ja igal pool on kõnts ja kaltsud, siis mida sa seal iluled, eksole. 

Kõigest sellest kõntsast ja vaesusest jääb ikkagi kuskilt kajama mingi eriline traagika – Mudlumi kirjeldustest on selge, et  oma hiilgeaegadel oli tädi Ellen väga väljapeetud ja ilusti riietuv daam, kel oli hea töö ja tulevik helge, pealegi veel suhe nii suure mehega nagu Smuul seda oli. Aga elu võib nii minna, et kord on käsi kullas ja siis jälle mullas. Tegelikult ei jäänud talle ju üldse mitte midagi. Ka Mudlumi ema, kes vähemalt kirjelduse järgi ka ikka pigem keerulist ja kannatusterohket elu elas (rasked terviseprobleemid kaasa arvatud), äratab siirast kaastunnet. Tahes tahtmata tekib küsimus, mis oleks pidanud olema see üks samm, mille keegi oleks võinud teises suunas astuda, et asjalood oleksid läinud teisiti ja nii ema kui Ellen oleksid saanud elada kui mitte üüratult õnnelikult, siis vähemalt stabiilselt ja rahulikult? 

Tekstiliselt on Mudlumi raamatut võrdlemisi lihtne lugeda. Väikesed liigendatud tekstijupid, otsekohene ja lihtne sõnavara. Aga raamatu kaant lõplikult kinni pannes jääb õhku üsna tugev mulje, mis on segu kaastundest ja rõõmust, et minul on teistmoodi.