Maria Adolfsson "Eksisamm", "Tormihoiatus"

Mul pidi sel aastal olema suhteliselt range kontroll selle üle, mida ma loen, sest pean-kohe-lugema-muidu-suren nimekirjas on mul juba varsti poolsada toodet (see on see väga valitud nimekiri). Aga siis lehvitas Ühinenud Ajakirjade kirjastus soodukaga ja mina, nagu ikka, unustasin kõik lubadused ja tuulutasin rahakotti. Õnneks oli soodus ka tõesti soodus seekord. Tuleb aga välja, et eesti keelde on peale nende kahe tõlgitud ka sarja kolm järgmist raamatut ja nüüd ma olen järjekordse orgi otsas, sest ma tahan neid järgmisi ka lugeda. 

Panen siia kaks esimest kokku, kuna tegemist siiski tugevalt ühtse sarjaga, olgu see konkreetne krimilugu seal siis, mis ta on. Pealegi oli see minu jaoks üks suur lugemislurts ühes jaos. :) 

Tegemist on huvitava sarjaga juba selle poolest, et tegevus toimub Doggerlandis, väljamõeldud riigis kuskil Taani ja Inglismaa vahel, mis asub saartel. Kusjuures Doggerlandi guugeldades selgub, et kunagi õige ammu oli Doggerland täiesti olemas ja see oli maamassiiv, mis ühendas omavahel Suurbritanniat ja mandri-Euroopat. Praeguseks on Põhjameri oma veed sellest üle rullinud. Kirjelduses lubati, et sari on segu skandinaavia ja briti krimist, ehk siis skandinaavialik kargus koos briti traditsioonidega, aga vähemalt minu jaoks jäi see küll pigem nordic noir'i žanripiiridesse, kuigi jah, selle leebemas versioonis. 

Kogu Doggerlandi keskkond on Maria Adolfssonil väga usutavalt välja kirjutatud. Karged saared, tuul, vihm, lumetuisud ja kõik, mis ühe tuulepealse maaga kaasa käib. Kalurid, kõrtsid, traditsioone kandvad ja neis ka kohati kinni olevad perekonnad, kelle ajaloos võib siiski olla ka kümnendeid kantud ja hästi hoitud saladusi. Nii sarja esimeses kui teises osas (ilmselt ka järgmistes) on roimade juured kusagil palju kaugemal kui üleeilses. 

Mitmeid kordi mõtlesin, et tegelikult on see nagu Fjällbacka-sarja sugulassari. Mõlemad keskenduvad väikesele Skandinaavia piirkonnale, mõlemal on keskmisest tugevam taustalugu, mõlemates on koha ajalugu ja saladused märkimisväärselt olulisel kohal. Tahan ka kindlasti öelda, et need raamatud on täpselt nii põnevad, et ma ei saanud eile enne magama kui pooles öös, sest mul oli karjuv vajadus "Tormihoiatus" lõpuni lugeda ja näha, kuidas see hästi ära laheneb. Eks seal väike deus ex machina maitse oli, aga no las ta oli, põnevust oli küll ja veel. 

Meeldib ka peategelane, kriminaalinspektor Karen, kelle eraelu pakub ka piisavalt intriigi. Õnneks ei paku kirjanik sellega ka üle, sest mulle käivad need tohutu painega joodikutest ja ülemuste otseseid käske järjekindlalt eiravad uurijad suht närvidele. Samuti meeldib, et Karen on ka doggerlandlane (ma isegi ei tea, kas niisuguse sõna võis teha, aga ma tegin!), nii et ta tunneb kohalikke olusid. Samas on erinevatel saartel ka erinevusi, nii et liiga kerge tema elu ka ei ole. Just parasjagu.

Üks asi jäi siiski kripeldama ka, seal oli palju kasutatud sõna "bretooni", aga jäin mõtlema, kas seal pigem poleks pidanud olema "briti", arvestades geograafilist piirkonda? Raamatus on ka Doggerlandi kaart ja see jääb Prantsuse Bretagne'i piirkonnast ikkagi väga kaugele.

Nii et ma olen nüüd oma õnnetuseks kukkunud orki järjekordse sarja otsa, mille kaks esimest osa tekitasid isu kõigi järgnevate järele. Ampsud on ka korralikud, 400-leheküljelised, aga jookseb tõesti ruttu. Kiidan kirjanikku, kiidan tõlkijat (Kadi-Riin Haasma) – kuigi tahaks väga vastust oma Bretagne'i-briti dilemmale – ja lähen ohkega kirjastuse veebilehelt Doggerlandi sarja järgmiseid raamatuid piiluma.