Haruki Murakami "Norra mets"

Minu klassi imearmsad õpilased kinkisid õpetajale Rahva Raamatu kinkekaardi. Õpetaja ostis selle eest raamatu, mida ta ammu-ammu juba lugeda on tahtnud.

Kohe räägin, miks "Norra mets" minult Goodreadsis 5/5 sai. 

Murakamiga on lood sellised, et tema on maailmas üks maagilise realismi lipulaevu, "Norra mets" on aga kõike muud kui maagiline realism. Tundub, et Murakami isegi on selle määratlemisega hätta jäänud, raamatu järelsõnaski ei suuda ta otsustada, kas see on nüüd päris realismi esindaja, arengu- või armastusromaan. Tegelikult on seal kõiki kolme. 

Ma olin "Norra metsast" muidugi kuulnud, aga see, et pealkiri tuli hoopistükkis biitlite laulust (sõnad ja lingi laulule lisan lõppu), oli minugi jaoks üllatus. Tegelikult on laulus see wood hoopis puitmaterjalina mõeldud, aga kuna sellel sõnal metsa tähendus on ja raamatu kontekstis on see kindlasti täpsem, siis nii see on. 

Eriti minu olemasoleva Murakami-kogemuse põhjal, kus taevas on kaks kuud, kassid räägivad ja taevast sajab makrelle, oli "Norra mets" lihtsalt üks imeilus ja õrn kasvamise, armastamise ja läheduse lugu. Kokkuvõtte annaks teha väga kergelt, nagu Rahva Raamatu sisukirjelduses: "Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulamine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Raamatus keskendutakse üleüldisele Jaapani hariduskultuurile ning lisaks sellele kujutatakse minategelase hingeelu ja täiskasvanuks saamist." Nagu oleks lihtne ja sirgjooneline, aga tegelikult ei ole ma päriselt nõus sellele Jaapani hariduskultuurile keskendumisega, samuti nagu ma pole nõus ka RR kodulehel järgnevas lõigus öelduga, nagu oleks Murakami keskendunud inimeksistentsi mõttetusele. 

Mida siis mina "Norra metsast" välja lugesin? Mulle hirmsasti meeldisid selle raamatu tegelased, kes olid alati valmis ära kuulama, tõesti ilma kohut mõistmata kuulama, ning kes üritasid alati end ka kõige šokeerivamate avameelsushetkede ja ülestunnistuste puhul panna end rääkija asemele. Mulle meeldis, millise õrnuse ja armastusega nad üksteist kohtlesid. Jah, selles raamatus on palju surma, kaasa arvatud enesetappe, mis võiks ju muidugi viia järelduseni, et inimeksistents on mõttetu, eriti kui inimene pole vaimselt täie tervise juures. Aga Murakami tegelased on nii ligipääsetavad, ausad ja inimlikud, et tahes-tahtmata hakkad nende vastu tundma poolehoidu ja elad neile suurima südamesoojusega kaasa. Kogu "Norra metsa" õhustik on hoolimata tegelikest traagilistest sündmustest selline, et paneb lugeja inimestesse uskuma, sest nad on siiski ju ilusad ja head. See on ikkagi päriselt geenius, kes suudab kirjutada sellise suhteliselt karmi süžeega raamatu, millest jääb helisema lootus, mitte kindlasti inimeksistentsi mõttetus, sest kuni on mõistmist, ei ole miski mõttetu. 

Watanabe ja Naoko armastusel on palju paralleele "Norwegian wood" laulusõnadega. Nad on teineteise jaoks olemas, aga nagu väga lähestikku asuvad paralleelsed sirged, kes tegelikult päriselt kokku ei saagi. Ja kes on seda raamatut lugenud, võib ehk nõustuda ka sellega, et Watanabe külaskäikudega Naoko juurde mägedes asuvasse sanatooriumisse on sümboolselt üsna hästi neis sõnades ka kirjas (kuigi ilmselt võib see olla ka täiesti juhuslik): 

I once had a girl

Or should I say she once had me

She showed me her room

Isn't it good Norwegian wood?    

    She asked me to stay

    And she told me to sit anywhere

    So I looked around

    And I noticed there wasn't a chair

I sat on a rug biding my time

Drinking her wine

We talked until two and then she said

"It's time for bed"

    She told me she worked

    In the morning and started to laugh

    I told her I didn't

    And crawled off to sleep in the bath

And when I awoke I was alone

This bird had flown

So I lit a fire

Isn't it good Norwegian wood?

Laulu saate kuulata siin: 

"Norra mets" - the Beatles

Ma tõesti arvan, et "Norra mets" on üks selline raamat, mida peab kindlasti lugema, et tekiks uus ja värske usk inimestesse ning sellesse, et kusagil on kindlasti keegi, kes saab sinust täiesti läbinisti aru ja kes kõigest hoolimata jääb sinu kõrvale. Lõpuni.