Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is"

Ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik – kirjastus Varrak on minu väikest blogi märganud ja pakkunud mulle imelist võimalust olla nende 'sarilugeja'. Eriti magus on pakkumine selle poolest, et see annab mulle ligipääsu nende uutele väljaannetele – mida muud üks raamatuarmastaja võikski soovida! 

Septembrikuu raamatute hulgast noppisin välja "Mõrvad Fleat House'is". Olin just lõpetanud suhteliselt raskekaalulise "Koduabilise käsiraamatu" ja kuidagi tundus, et üks ajulõõgastav krimiraamat on just praegu mu elust täpselt puudu. Pealegi intrigeeris mind autor. Lucinda Riley on ka Eestis üsna pööraselt kuulus oma õdedesarja poolest, aga ma olen sellest pigem eemale hoidnud, kuna see tundub selline 'ajaviiteromaanide' sarja moodi sari ja ma ei ole üldiselt päris selle žanri sihtgrupp. (Muidugi võiks siinkohal diskuteerida ka teemal, mis see kriminaalromaangi siis muud on kui ajaviitekirjandus, eks...) Samas teadsin isegi mina, et sarja viimase raamatu lõpetas tema perekond. Pärast surma ilmnes aga, et kuskile sahtlinurka oli Rileyl kirjutatud üks ja ilmselt ainus kriminaalromaan, mis oli täiesti valmis, aga ka täiesti avaldamata. Lapsed siis lasid selle trükki. Kuna ma olin palju kuulnud ka seda, et Riley kirjutab köitvalt ja hoogsalt, siis arvasingi, et risk ei ole liiga suur. 

Tõsi see oli, et lugemine läks äärmiselt ladusalt. Lugu oli kerge jälgida, kuna uurimisliine ja peamisi tegelasi ei olnud liiga palju. Raamatu algus tekitab lugejas väikesed kahtlused, mis kuskil keskpaigas justkui ka kinnitust saaksid, aga nagu ühele hästi kirjutatud krimiloole kohane, selgub lõplik tõde tõesti alles lõpus. Kui mõne kriminaalromaani puhul olen ma nurisenud, et lõpplahendus selgitati küll pärast lugejale ära, aga see ei kasvanud uurimisest orgaaniliselt välja, siis "Mõrvad Fleat House'is" pakub küll võimalust uurijatega samm-sammult kaasas käia ja lõpuks saavad kõik kerkinud küsimused kenasti vastused. Ka tekst oli klaar ja mitte ülemäära kenitlev, kuigi peab ütlema, et tõlge oli sedakorda selline Harju keskmine. Minu jaoks oli sisse jäänud natuke liiga palju anglitsisme, sest eesti keeles nad ikka pigem olid hea paar, mitte ei moodustanud head paari. Ja mõne idiomaatilise väljendiga oli ka kergelt puusse pandud, sest "see eye to eye" ei tähenda kindlasti silmast silma kohtumist, eriti kui jutt käib isast, kes on oma pojas pettunud. Selliseid küsitavusi siin-seal oli, aga üldiselt väga palju midagi ei häirinud ja oli kena lugeda. 

Kokkuvõttes oli raamat pigem siiski üle keskmise täitsa hea ja kindlasti täitis see aju lõõgastavat eesmärki, milleks ma ta ette võtnud ju olingi. Ja olgu ma pealegi pinnapealne, aga kõvad kaaned olid ka ikkagi arvestatav boonus. 😋