laupäev, 9. aprill 2022

Marguerite van Geldermalsen "Abielus beduiiniga"

 Kolleegiväljakutse raamat nr 5. 


Kuna tegemist on kirjastuse Sinisukk nii-öelda valge raamatu sarjaga, millest ma kahte suhteliselt õudse sisuga "pääsemisraamatut" olin lugenud (à la Jeemenist putku saanud naine, kes pidi üle elama naiste ümberlõikamise jne), siis olid mu ootused ka selle raamatu suhtes umbes sarnased, et üks õudusjutt siit tuleb. Aga üsna pea oli selge, et absoluutselt mitte, suisa vastupidi. 


Uus-Meremaalt pärit, kuigi juurte poolest poolenisti hollandlanna Marguerite läheb sõbrannaga Jordaaniasse rändama. Kuna Petra ümber hotelle pole, aga külalislahkus on laialt levinud, kutsub kohalik noormees Mohammad tüdrukud enda koopasse ööbima. Hiljem kutsub ta tüdrukud kohalikku pulma vaatama ja siis juhtub juba see, mis juhtuma peab, Marguerite armub ja jääb Jordaaniasse. (Ma arvan, et igal teisel juhul oleks ma võib-olla endamisi öelnud, et see oli hullumeelne otsus, aga kuna ma ise läksin veel veidramatel asjaoludel mehele, siis ma ei öelnud mitte midagi.) Tavapärane läänemaailma elustiil tuleb täiesti selja taha jätta, sest Mohammad elab Petra lähedal kaljukoopas ja tal pole peaaegu mitte mingit maist vara. Aga Marguerite'ile pole see takistuseks, sest esiteks ta armastab meest ja teiseks on ta väga seiklusaldis ja valmis kohalikku elustiili igati omaks võtma. Armunud inimene on muidugi teatud aja kõigeks võimeline, aga Marguerite sobitub tõesti hoolimata mõnest algsest - täiesti loomulikust - möödapanekust üsna kergesti kohalikku koloriiti. Ta harjub koopaeluga vaat et mängleva kergusega, õpib jõudumööda araabia keelt ja kohalikke oskusi ning teeb raamatus nii must-valgel kui ridade vahel selgeks, et ta on seal punaste liivakivimägede vahel (ja sees!) lõpmata õnnelik. Ja seda mitte ainult selle pärast, et tema kõrval on armastatud ja armastav mees. Marguerite tõesti armastab Petrat ja kohalike materiaalsusest absoluutselt mitte hoolivat elustiili. Kui ta ka leiab, et mõni komme on veider, ütleb ta ise: "Mina polnud sinna maailma parandamiseks läinud," ja teeb, nagu tava nõuab.


Kogu see hõim on võib-olla küll mingites ebausutavades kinni ja suuresti "harimatud" (olen sunnitud kasutama jutumärke, kuna olen ikka öelnud, et kirjaoskus ja ülikool ei ole ainus haridus maailmas ja kui tuleks mingi suuremat sorti katastroof, siis esimesed, kes nälga surevad, on kõrgesti haritud ülikooliprofessorid, viimasteks aga jäävad need "harimata" hõimurahvad, kelle ellujäämisoskused on kadestusväärsed). Aga nad on üdini heatahtlikud, külalislahked ja sellise laheda zen-hoiakuga. Ei mingit tõmblemist. Ja oma lapsi armastavad nad väga ka ja kasvatavad neid äärmise loomulikkusega. Selle asemel, et nina kirtsutada ja kohalikke tagurlikeks pidada, hakkab Marguerite neid hõlpsasti armastama ja enda rahvaks pidama, kuigi ta küll ise ütleb, et "mul kulus palju aega mõistmaks, et Mohammadiga abielludes oli minust saanud millegi suurema osa ning et see ei piirdu kunagi ainult tema ja minuga." Selge see - tegemist on ju nomaadide hõimuga, kuidas sa seal eraldi... 


Kui sageli räägitakse, et valged naised on vaesematele rahvastele Aafrikas, Lähis-Idas või kus iganes mingit laadi pääsemismagneti staatuses, kes peaks mehed oma koju ära viima ja rikkaks tegema, siis Mohammadi ja Marguerite'i lugu on sootuks teine. Nad on oma lihtsa eluga väga rahul ja Mohammad on pretensioonitu, kuid armastav ja osavate kätega abikaasa ja isa. Kui ajalehereporterid kuninganna Elizabethi külaskäigu ajal Marguerite'ilt küsivad põhjust, miks ta sellises kohas elab, vastab Marguerite hetkegi kõhklemata Mohammadi poole vaadates: "Tema on." Uus-Meremaal külas käies leiavad mõlemad, et see pole kindlasti nende kodu, ja lähevad esimesel võimalusel tagasi oma koopasse. 


Loomulikult vaatasin ma raamatu kõrvale ära hea mitu lühemat dokumentaalfilmi Petra kohta ja leidsin isegi paar sellist, kus turistid leidsid Marguerite'i sealt poest üles, mis nad koos Mohammadiga asutasid. Samuti leidsin video, kus räägib nende inseneriharidusega poeg, kes oli pärast ülikooliaastaid Uus-Meremaal Petrasse tagasi tulnud. Ühes videos rääkisid noored kohalikud sellest, et varem elasid nad koobastes, aga nüüd majades (ka Marguerite pidi oma perega koopast välja kolima, kuna ümberasumine tehti tervele hõimule kohustuslikuks) ja vastasid küsimusele, kumba nad eelistavad, et kindlasti oli koopas parem elada. 


Ehk siis - tegemist ei ole mingisuguse verdtarretava õuduslooga ega küüsi närima paneva põnevusjutuga. See on lihtsas keeles kirjutatud jutt lihtsast, aga erakordsest armastusest mitte ainult inimese, vaid ka Jordaania looduse ja elustiili vastu. 


Pärast Mohammedi surma läks Marguerite mõneks ajaks Sydneysse elama, aga õige pea kolis ta ikkagi tagasi kohta, mis on vist ikkagi tema jaoks ainus võimalik kodu. Kui see ei ole hästi elatud elu, siis mina küll ei tea, mis on. 







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar