Manni lugemisblogi: Eike Linda Buchholz, Beate Zimmermann "Picasso"

Puhanuna ja rõõmsana lugesin Pariisist naasnuna läbi enne reisi pooleli jäänud viimase "Väikese kunstiraamatu". Sedakorda Picassost. Eks ta reisi arvestades nüüd natuke lõnksust välja läks, sest kuigi Picasso on küll Pariisiga väga tugevalt seotud, siis meie reis oli lühike ja sõelale jäid kunstimaailmast impressionistid. Nemad said lausa teemapäeva, kuna külastasime nii Orsay muuseumi kui Givernyd. ;) Aga Claude Monet'st ma olen siin juba kirjutanud ka õnneks.

Nii et Picasso juurde tagasi. Ja nagu ikka selle seeria puhul, ei arvusta ma mitte raamatut, vaid räägin sellest, mida mina kui kunsti-diletant ise õppisin. Vabandan ette, tegin nii lühidalt, kui suutsin, aga siiski...

Alustuseks peab muidugi mainima, et Picasso populaarsus naiste seas ei ole küll mingi imeasi, sest ta nägi tõesti hea välja. ;) Ka vanema härrasmehena säilis temas ühtaegu nii soliidsus kui atraktiivsus. Naised olidki Picasso jaoks suurim inspiratsiooniallikas ja nii nad järjest riburadapidi tema elust läbi käisid – Fernande, Eva, Olga, Marie-Thérèse, Dora, Françoise ja Jacqueline. Abielus oli ta neist vaid priimabaleriin Olga Koklovaga ja alles pärast tema surma ka Jacqueline Roque'iga. Igaühel oli kanda oma eriline roll ja teistest erinev inspiratsioonipalang, kuid ühtviisi olulised olid nad Picasso jaoks nii või teisiti.

Picasso võttis lapsepõlvest kaasa kunstnikust isalt saadud maalimise algtõed ja isa armastuse tuvide vastu, emalt aga perekonnanime. Isa meelehärmiks oli aga peagi selge, et "ilusat" akadeemilist kunsti sealt pikalt ei tule. Barcelonas käis ta läbi modernistidega ja kõvasti mõjutasid teda ka Toulouse-Lautrec ja juugendstiil. Ja nii ta katsetama hakkaski.

Ilmselt siiski suurim hetk tema elus saabus aastal 1900, mil ta Pariisi kolis. Algus polnud kiita, sest sõber Casagemas tegi õnnetu armastuse pärast enesetapu ja Picasso loomingus algas raskemeelsust väljendav sinine periood. Melanhoolne sinine imbus alustuseks üksikutesse elementidesse, kuid võttis lõpuks päris võimust ning muutis maalid vahel isegi täiesti monokroomseks.

Vaid paar aastat hiljem tuli aga Pablo ellu Fernande, kes tõi endaga lüürilise roosa perioodi arlekiinide, boheemlaste ja ränduritega. See läks ka rahvale paremini peale ja Picasso kunsti hakati kenakesti ostma. Aga nagu me kõik teame, ei jäänud see roosamanna väga kauaks kestma, sest nüüd hakkas Picasso ikkagi otsima midagi uut ja huvitavat. "Avignoni neiud" raiusid kunstiskeenesse kena kubistliku augu ja näitasid, et realismi võib vabalt algosakesteks lõhkuda ja volilt tagasi panna. Kunstnik ei pidanudki ainult kujutama, vaid võis päriselt luua - täpselt nii, nagu tema parasjagu tahtis. Ja kui ta juba kokku panemas oli, siis võttis ta peale maalide ette ka kollaaži ja kolmemõõtmelise assamblaaži.

Üldiselt võiks siin nüüd jätkata veel kolm kilomeetrit sellega, kuidas Picasso jõudis katsetada klassitsismi, sürrealismi ja fotograafiaga, kuidas tema jaoks oli tähtis joon, kuidas tema loomingus oli nii harmooniline kui barbaarne periood, kuidas ta arendas välja täiesti oma stiili ja kuidas temast sai korraks isegi kommunist ja kuidas ta lõi teatrietenduste jaoks dekoratsioone, eesriideid ja kostüüme. Aga see kõik omandaks lõpuks blogi asemel raamatu mõõtmed. Ja kõik teed viivad Picasso puhul välja mitte küll Rooma, aga väikesesse, baskide jaoks pühasse Hispaania linna.

"Guernica". Kes meist seda ei teaks või näinud poleks. Kuigi see oli tellimustöö, valas Picasso sinna sisse ilmselt kogu meeleheite ja empaatia, mida ta kodusõja ohvrite vastu tundis. Ka hilisemad sõda ja Korea veresauna kujutavad tööd ei jäta kahtlust, mida Picasso arvas nii agressoritest kui ohvritest. Need pildid ei ole kuskilt otsast "ilus kunst", aga raske on "Guernicat" vaadata ja see lihtsalt ära unustada. See lihtsalt mõjub, kõnetab, lausa karjub. Maailm ei ole alati ilus, armas ja õrn. Siin on hirmu ja õudust, mida ei saa maha vaikida.

Picassot võiks loomulikult kirjeldada sadade erinevate omadussõnadega, aga minu jaoks isiklikult jääb refrääniks sõna "julge". Tal oli julgust murda välja klassikalisest kunstist, julgust katsetada erinevate stiilide, värvide ja materjalidega, isegi erinevate meediumitega (teater), julgust astuda välja selle vastu, mida ta pidas ülekohtuseks ja põlastusväärseks, julgust lahti öelda sellest, mida ta enam õigeks ei pidanud (nt kommunistlik partei). Ta nagu ütleks kõigile meilegi: tee, mida armastad, otsi uut ja huvitavat, ära karda katsetada ja piire lõhkuda, seisa oma veendumuste eest – ja kui teed vea, siis ära jää sellesse kinni, vaid mine lihtsalt edasi.