Giuseppe Conte "Südametud"

 Nagu sõõm värsket õhku. 

Autori enda kohta on internetist väga raske infot leida, sest õnnetuseks on Itaalial samanimeline peaminister ja dr Google teab palju just tema kohta. Lõpuks lõin käega ja piirdusin raamatu sisekaanel oleva infoga, mis ütleb, et ta on korduvalt pärjatud kirjanik, kirjutanud nii proosat kui luulet. No olgu siis. :) 

Olgu alustuseks öeldud ka suurim tänu kirjastusele Argo, kes aeg-ajalt kannab selle eest hoolt, et igasuguste kahtlaste raamatute vahele, mille otsa ma ise koperdan, saaksin ma lugeda ka kvaliteetkirjandust. Argo nime nähes juba ongi teada, et neil päris lobisemise eest palka ei maksta, vaid raamat on juba ette kvaliteedimärgiga. Nii seegi. 

Kui ma olin juba üle saanud kaanepildi vahtimisest (mis on minu lemmikvärvide kombinatsioon), lõin selle ajaloolise krimiloo lahti  ja rändasin keskaegsesse Genovasse, saratseenide ja galeerilaevade aega. Paralleelselt jookseb kaks mõistatuslikku lugu - kapten ajab taga rohelise smaragdanuma mõistatuse lahendust, kuid samal ajal hakkavad pardal toimuma võikad ja seletamatud mõrvad ning kapten asub ka seda lugu lahendama. 

Selles raamatus saavad kokku mõned asjad, mis minu jaoks krimiloole dimensiooni lisavad. Esiteks ei ole see väga kiire tempoga. Ja teiseks toimumispaik ja -aeg. Mulle meeldivad Hargla Melchiori-lood ka mitte ainult mõrtsuka jälgede ajamise pärast, vaid just selle keskaegse Tallinna pärast, mida ei loe välja ühestki ajalooõpikust. Samamoodi ka siin - kõik need teada-tuntud Itaalia võimukate perekondade rivaalitsemised, hoopis teistmoodi romantiline taust kui Romeo ja Julia puhul (kuigi teatud paralleele on), elu galeerilaeval jne. Ja loomulikult annavad lisavürtsi saratseenide ja kristlaste omavahelised suhted ning meresõitjate halastamatu karmus. 

Ja ehk oli seegi pisut värskendav, et kõigest hingest mõrva uurinud kapten ei lahendagi kuritegusid tänu oma nutikusele - sagedasti arvavad krimikirjanikud, et hea lugu tähendab peaaegu paranormaalsete tajuvõimetega detektiivi, kes ühest silmapilgutusest mõistavad, kes roimade taga on. Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus on näha kas igapäevast ja sageli igavat politseitööd, või siis tuleb lahendus hoopis kuidagi isemoodi, nagu "Südametutes". Et oleks vaheldust. 

Hoolimata sellest, et ma jõudsin just öelda, et tempo pole väga kiire, suutis autor mind kenasti lõa otsas hoida ja raamat sai läbi ikka pisut kiiremini, kui tahtnud oleks. Nii juhtub, kui hea lugu saab kokku toreda tõlkega, kust õpid uusi sõnu nagu "lontmaaker" ja "oriflamm". Siinkohal kiidame tõlkijat ja toimetajat (Eda Ahi, Mari Tuuling). 

Soovitan. Igatahes.