Delia Owens "Kus laulavad langustid"

On olnud pikk vaikne aeg. Tegelikult lugesin ma vahepeal kaks raamatut küll, aga see oli juba väga ammu ja ma pole kindel, kas ma suudan neid vahetuid muljeid praegu kuskilt varrukanurgast veel välja puistada. Selle peale ma veel mõtlen.

Koroona pani Saaremaa koolid vähemalt 1. maini koduõppele ja noh, ütleme nii, et natuke nüüd ikka aega üle jääb. Esimese nädalaga saime süsteemid suhteliselt hästi tööle ja isegi on võimalik jälle juturaamat lahti võtta.

Valikut on mul õnneks kodus tohutult palju. Valik langes seekord Delia Owensi raamatule "Kus laulavad langustid". Pealkiri oli juba iseenesest hariv, sest isegi meie kooli eesti fillid ei osanud mulle kohe vastata, kas õige on rõhu poolest LANgustid või lanGUStid. Asi läks niikaugele, et ma võtsin ikkagi ÕS-i lahti ja palun väga, sõnas langust on rõhk teisel silbil. You can thank me later.

Tsivilisatsioonist eemal, keset padurat, elab väike Kya. Elu on karm, isa joob, üksteise järel lahkuvad kõik - ema, kaks vanemat õde ja vanem vend. Lõpuks ka isa. Kya jääb üksi ja üritab kõigest väest hakkama saada nii igapäevaeluga kui ka faktiga, et kõik teda pidevalt maha jätavad. Üks sõber tal on, Tate, aga ka tema läheb - alguses küll ülikooli, aga ega ta tagasi ei näi ka tulevat. Tate on ka ainus, kellega Kya on päriselt lähedane olnud, ja mitte ainult sellepärast, et poiss ta lugema õpetas. Neil on ka ühine huvi looduse vastu, millele Kya poolt lisandub veel ka suur kunstianne. Ja siis veel. Onju.

Asjad võtavad hoopis uue pöörde, kui Kyaga lähedalt läbi käinud noormees leitakse padural vaatetorni alt surnuna, sest nii politsei kui elanike silmis on kahtlusalune number üks just Kya, Paduratüdruk.

Selles loos on nii palju kihte. Esiteks on juba Kya ise äärmiselt mitmekihiline ja huvitav tüüp. Teiseks on autor teda kirjeldanud väga tundlikult, ta maalib Kyat, just nagu Kya ise oma linde ja taimi maalib. Iga pintslitõmme on tähtis ja selles maalis on kõvasti elu ennast. Tegelikult on terve see raamat sama tundlikult kirjutatud. Raske on midagi negatiivset üldse leida - seal on küll krimilugu sees, aga kindlasti on see raamat palju rohkem kui põnevik. See on ilus, lüüriline romaan ühest elust, mis tegelikult pakub ka süžeed viimaste lehekülgedeni välja.

Kindlasti jääb see sel aastal üheks neist raamatutest, mis põlevad aasta lõpuski veel mälus ereda leegiga.

(pilt: Rahva Raamat)