Hakkame siis kuskilt otsast harutama. Lühidalt öeldes süüdistatakse vanas mõisamajas töötanud lapsehoidjat peretütre mõrvas, aga ise ta väidab, et pole seda teinud. Raamat ongi tema pöördumine advokaadi poole, et oma lugu ära rääkida.
Ruth Ware on klassikalisest krimist üle võtnud eraldatud tegevuspaiga ja selle, et tegelasi ehk võimalikke kahtlusaluseid on vähe. Ühesõnaga, kondikava konstrueerimise on ta õppinud vanakooli meistritelt ja see on talle plussiks.
Aga noh, siia me siis nüüd kiitusega toppama jääme ka. Kui kümnenda kajuti naisega oli mul probleeme loo usutavusega, siis nüüd hakkas aga jälle pihta. Selles raamatus häiris mind nii palju, et ma olin kohe tusane.
Esiteks, alustame sellest, et kogu raamat on üles ehitatud Rowan Caine'i ülestunnistusena. No kujutage nüüd ise ette inimest, kes kirjutab advokaadile, et see võtaks tema juhtumi üle. Ja siin on väike väljavõte sellest niinimetatud kirjast.
Maddie oli kõige kummalisem - kramplik ja kange, nagu oleks otsustanud mulle mitte naeratada, aga ma ei andnud alla, leidsin varjatud viise tema kiitmiseks, kuni tüdruk paistis vastutahtsi leebuvat ja isegi naeris, kui Petra roosat tainast suhu toppis ja siis välja sülitas, soolaka maitse pärast öökides ja kõõksudes, naljakas vastikusgrimass tillukesel pontsakal näol." (lk 77)
No halloo. Sa kirjutad advokaadile! Mida peaks üks advokaat selle jogaga peale hakkama? Advokaat tahaks kindlasti näha süüdistatu versiooni juhtunust, aga armas aeg, fakte ja asjassepuutuvaid asjaolusid. Mida on juristil teha roosa plöga ja pontsaka näoga, ma küll ei tea. Kahjuks ei suutnud ma sellepärast Ruth Ware'i ponnistusi väga tõsiselt võtta. Miks ometi ei teinud ta otsust lihtsalt kirjutada lugu välja lapsehoidja silme läbi ja siia-sinna lisada katkeid mingist na-tu-ke-gi realistlikult kõlavast kirjast, sellest mina aru ei saa.
Ja siis oli seal terve see maja täiesti napakas. Nutimaja võib ju olla, aga kõik need asjad, mis seal juhtusid, olid ikka natuke liig mis liig. Mul on tunne, et kui keegi sellest kunagi filmi viitsib teha, siis näeb see välja nagu mingi odav kaheksakümnendate õudusfilm. Kogu see asi on täiesti üle vuhvitud ja asja teeb veel hullemaks nii-öelda "lahendus", kes kõike seda kummitusvärki seal põhjustas. Eelnevate kirjelduste põhjal on täiesti selge, et nii see nüüd küll olla ei saanud. Ei klapi!
Seegi pole veel kõik. Seal on, kujutate ette, mürgiaed ka veel. Mürgiaed, mille tõttu on seal majas juba üks laps enne ka surnud. Et oleks ikka rohkem. Ja veel rohkem. Ja siis natukene veel.
Mina ei tea, kas Ruth Ware on oma edust tiivustatuna nüüd hirmus julgeks läinud, aga ei maksa. Pärast kajutinaise lugu ma korra juba mõtlesin, et ma ei viitsi ta raamatuid rohkem lugedagi, aga paar vahepealset olid täitsa palju kobedamad. Aga nüüd ma leian end jälle mõtisklemast, et a) kas ma rohkem ikka viitsin ja b) mis mõttes nad seda nii hirmsasti kiidavad?
Ah, ühesõnaga, mina ei tea. Lugege ja nautige, aga mina panin Goodreadsis pingutuste eest 2/5.
Üks positiivne asi veel - tõlkija oli tubli ja õpetas mulle ühe täiesti uue sõna: tüsilik ("keerukas, komplitseeritud"). Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar