Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus"

Ja jõudsingi ühele poole ka Õnnepalu mujal-kodus koharaamatute triloogiaga.

Kui "Pariis" oli ilmunud ja "Aaker" juba välja kuulutatud, käis Lugemise Väljakutse Facebooki-grupis kõva arutelu selle üle, kus Õnnepalu seda viimast, kolmandat osa kirjutada võiks. Oli teada, et see on kusagil meresaarel. Pakkumisi oli Vaikse ookeani saartest Hiiumaani välja, kuna Hiiumaa on ju teadagi Õnnepalu elus olulisel kohal olnud.

Aga siis tuli keegi teadjanaine ja teatas, et Õnnepalu istub Vilsandil ja kirjutab. Ja nõnda see oligi.

Tegelikult pole raamatus vist kordagi, kui ma nüüd hästi järele mõtlen, tõesti mitte kordagi mainitud, et ta Vilsandil on. Küll mainitakse igasugu muid asju, nagu näiteks läbi lillede Vaika saari, Kirjanikku (vot seda ma küll ei tea, kas ta mõtleb sellega Heino Välit või kedagi muud), Luuletajat (kes on kindlasti Aleksander Suuman, sest ta maalib ka), Jaani ja Margitit (Tätted, kes muu) ja Leninit, kes on Vilsandi legendaarne kuju.

Tundub, et Õnnepalu on mööda maailma (Inglismaal, Pariisis, Muskokas Kanadas) tiirelnud vaid sellepärast, et jõuda oma Lõpmatusse ehk Vilsandile. Ta on sinna lausa onnikese ostnud ning seda ta nüüd poputab ja vuntsib ning tundub, et tal on tõesti vähemasti mõte paikseks jääda, kuigi mina küll ei imestaks, kui ta ühel helgel hetkel jälle rändama läheks.

Kõik vähegi olulisemad objektid ja mõisted saavad endale algusesse suurtähe (Kana, Kala, Talv, Postipaat).

See on see teelemineku müsteerium, et sa tõesti ei tea, kuhu tee sind viib. Kui ikka lähed, piisavalt kauaks ja piisavalt kaugele. Aga kuhu on kaugele? Kas Pariisi on kaugele? Jah, siit, su sünnilinna trammipeatusest küll. Siit on ta lõpmata kaugele. Aga kui oled juba seal, on ta nii lähedal, kui veel olla saab: siin. 
Ja see koht, kus sa oled nüüd, kuhu see teekond su välja tõi, see on korraga kõige lähemal ja kõike kaugemal. Kõige lähemal südamele, kõige kaugemal maailmast. Lõpmatult kaugel. Ja muidugi lõpmatult lähedal. (lk 11)

Kui ma "Aakri" puhul rääkisin, et Õnnepalu raamatud on kõik isemoodi - üks rahulikum, teine depressiivsem, kolmas sarkastiline -, siis "Lõpmatus" on tõesti selline lugu, milles hingerahu loksub nagu kevadine meri. Natuke tuult ja lainet ikka on, sest Lõpmatuses ühtki tuulevaba päeva ju pole, aga see on hea tuul ja hea laine. Ja nii ta seal elab nagu Diogenes, tünni asemel onnike, ja ei lase ennast millelgi segada, sest kõik on ühekorraga paigas, nagu ta peabki olema. Triloogia ütleb küll alapealkirjaks "Mujal kodus", kuid tahes tahtmata tekib tunne, et nüüd ei ole enam mujal. On lihtsalt kodus.

Ja kui palju ilusat, täiesti mõeldamatult ilusat saab elus teoks. Vahel nelikümmend aastat hljem. See tähendab, just õigel ajal. Unistused on uskumatult visad. Ja kannatlikud. Ei, nad pole surnud, nad talvituvad, hiberneeruvad oma hauas nagu liblikanukud, kasvõi nelikümmend aastat, et soodsa hetke tulles sealt ikkagi välja ronida, tiivad küljes ja puha. (lk 52)

Jääb üle vaid oodata, mida Õnnepalu nüüd peale hakkab ja mida ta kirjutada plaanib. Üks triloogia on nüüd valmis. Aga küllap ta midagi ikka välja mõtleb. Nagunii on kõik ta raamatud nagu isiklikud päevikud, mõtisklused ja vaatlused. Ja kui Vilsandi end ükskord ammendab, siis ilmselt pakib ta oma seljakoti ja läheb nagu üks kirjandus-Nipernaadi uusi seiklusi ja jutuainest otsima.

(pilt: Rahva Raamat)