Pean ütlema, et need kaks erinevat raamatut siin ühtede kaante vahel on nagu siga ja kägu, pardon my French. Stiililt muidugi mõlemad nagu Õnnepalu olema peab - mõtisklevad, kiirustamata, aeg-ajalt üllatava mõttekäiguga, nagu headele kirjanikele omane. Aga kui "Inglise aed" meenutas paljuski "Pariisi", siis "Valede kataloog" on täiesti teise tonaalsusega. Õnnepalu kirjutab seda varakevadel, just enne Inglismaale minekut. Ta seab oma aeda istutamiseks ja suveks valmis, kuid mingil põhjusel on raamat depressiivse loomuga. Kõigest, mida ta kirjeldab, õhkub negatiivsust, lausa käegalöömist. Millelgi poleks nagu mõtet, kõik on kas vale või lihtsalt näiline.
Mingil hetkel mõtlesin, et see on nagu John Lennoni "Imagine" romaani vormis. Imagine there is nothing. Tundub, et Õnnepalul on kokkuvõtvalt kõigest suhteliselt suva. Ja ühtlasi otsustab ta ka ära selle, et kõik ümberringi elavad inimesed on nii naiivsed, et nad ei saa lihtsalt aru. Ainult tema saab. Selline natuke benevolentselt üleolev hoiak.
"Inglise aed" kõneleb kolmest nädalast, mil Õnnepalu tutvuste kaudu Inglismaal ühes väiksemat sorti lossiaias veedab ja omanike heaks tööd rühmab. Loss ja aed kuuluvad prantslastest miljonäridele. Seal tundub juba paremini minevat. Raamat on helgem, Inglismaa oma veidrustega on siiski pigem võluv, aed on avar ja sisendab rahu. Õnnepalu saab tamme vastu toetudes rahus lugeda ja mõelda, et tema kui lugeja on kaduv nähtus.
Marksismist ja kapitalismist loeme ka. Südamest.
Leidsin ka ühe suure sarnasuse enda ja Õnnepalu vahel: "Minu nõuanne reisijale: kui sul on võõras linnas vähe aega, päev või ka nädal, siis ära käi ringi. Kui see on tõesti vaid üks päev, siis veeda see ühes kvartalis. Kui on mõned tunnid, siis ühes kohvikus, ühes pargis. Kui sa juhtud nägema mõnda vaatamisväärsust, mõnd Big Beni, siis on see väike boonus. Aga kui sa näed ainult vaatamisväärsusi, pole sa midagi näinud. Nad on tõesti just sellised, nagu piltide peal, nagu internetis." (lk 301)
Täpselt nii arvan ka mina. Mulle väga meeldib reisida, aga see turistiamokk ei paku mulle absoluutselt mitte mingit pinget. Ma tahan vaadata, näha, seda kohta osmoosi kaudu rakkudesse lasta, aga mitte kapata, kõike vaadata ja mitte midagi näha. Aitäh.
Autor ei vea lugejat ka alt - ta tõesti räägib, missugune on üks korralik Inglise aed.
"William Kent ja teised Inglise maastikupargi leiutajad lihtsalt nägid seda maastikku sellisena, nagu see oli, ja võtsid ja näitasid seda. Väikeste nippidega. Kuskilt avada vaade, kuhugi istutada puid. Kuhugi ehitada sammastega "tempel", mis kaugelt püüab pilku, kutsub enda juurde jalutama, aga koha peale jõudes selgub, et tsealt avaneb kaunis vaade jõele." (lk 348)
Raamatu lõpuks tõdeb Õnnepalu, et kirjaniku ja aedniku elud on paljuski sarnased. Aednikule pakub palju rohkem pinget suvine töö, põnevus, kas midagi kasvab. Aga saaki on tüütu koristada.
Tõmmake teie siinkohal ise paralleelid aedniku ja tema saagi ning kirjaniku ja tema teose valmimise vahele.
Aga... Kas siis meeldis ikka või ei meeldinud?
Lepime siis kokku, et kui ma ka inimesega alati nõus pole (nagu "Valede kataloogis" nii mõneski kohas), ei tähenda see, et ta kirjanikuna mulle ei meeldiks. Raudselt sigineb mulle raamaturiiulisse mõni Õnnepalu veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar