Erle Stanley Gardner "Poolärkvel naise juhtum"

Tundub, et see aasta tuleb krimiaasta. Avastasin just Hjorthi/Rosenfeldti Bergmani-sarja ja juba on mind kodus ka ootamas Robert Bryndza Fosteri-raamatud. Ja kuigi ma olen endale lubanud, et ma ei loe ühtki raamatut lihtsalt sellepärast, et saada lugemise väljakutses punkt täidetud, siis selle Öölase ma küll endale lubasin. Nostalgia pärast.

See raamat ongi sellest Öölase "kuldsest" üheksakümnendate-ajastust, kus raamatute ja tõlgete kvaliteedile just ülemäära tähelepanu ei pööratud. Nii on seal kaheldava väärtusega fraase, trükivigu ja kõike muud, mis minu noorusajaga kaasas käis - täitsa kodune tunne! Nagu loeks Nelli Teatajat või Liivimaa Kroonikat...

Mis raamatusse endasse puutub, siis pilk autorile ja on selge, et Perry Mason siin ringi tiirutab. Pean ütlema, et tegelikult ei ole Gardneri lood minu lemmikute hulgas kunagi olnud. Mason ise on küll tore ja Della Street igati võluv, aga no need lood on küll alati nii keerulised, et minu filoloogiaju neid küll katki ei hammusta. Ma olen kõiki neid raamatuid lugenud seisukohaga, et kui kõik tegelased raamatus endas aru saavad, kuidas need äri- ja legaalsed nüansid seal kokku klapivad, siis võtan meest sõnast. Sest ausõna, mina ei saanud ka seekord loo aluseks olevast äritehingust absoluutselt mitte jõhvigi aru.

Ilmselt on see ikka tõsi, et ärinaist minust ei saa iial. Ma oskan raha suurepäraselt kulutada, aga seda teha ma totaalselt ei oskaks...

Pigem lobistavad minu teetassikeses siiski ringi Nero Wolfe ja vahva Archie.