Läckbergi raamatuid mul enam lugeda ei ole, proovisin siis alustada oma lugemisnimekirjas juba ammu olnud Ann Cleevesiga. Alustasin Shetlandi-sarja esimese raamatuga "Ronkmust".
Guugeldamist ja juutuubimist oli kõvasti. Shetlandist ma enne palju ei teadnud, aga nüüd olen targem. Shetlandi saared on Suurbritanniast kirdes ja nii ajalooliselt, geograafiliselt kui kultuuriliselt on neil palju rohkem ühist Norra kui Suurbritanniaga. Seal on palju kivist kindlustusi, longhouse’id, Fair Isle kampsunid, jaanuari keskpaigas festival Up Helly Aa. Ja siis on seal veel viis lammast ühe elaniku kohta.
Mulle väga meeldis - kuni viimase kolmekümne leheküljeni. Selgitan.
Suurem osa raamatust oli rohkem kui whodunnit. Esiteks oli valitud selline "teistmoodi" tegevuspaik - nagu öeldud, läks omajagu aega ka videote ja piltide peale. Raamatud, mis midagi uut annavad, on alati teretulnud. Teiseks võttis Ann Cleeves kõigeks aega, kirjeldas tausta, loodust, kultuuri, nii et seal oli tõesti rohkem kui lihtsalt krimilugu. Lugesin nagu romaani.
Kolmandaks oli raamatul Karin Suursalu suurepärane tõlge! Raamatust käisid läbi kõmmunud uksed, töökaaslaste lobe eeldus (süüdlase suhtes), laiskliisu ja kuja. Juutuubi vahele käisin kaks korda ÕS-i lehel ka. Ja jälle õppisin. Üldiselt ka oli väga nauditav!
Ja nüüd tuleb aga ka. See õnnetu viimane lõpp. Kui ma just ütlesin, et autoril oli aega kõike rahulikult jutustada ja kirjeldada, siis lõpplahendusega läks tal kuidagi väga kiireks. Äkki tuli lahendus täiesti mitte kuskilt, selleni viivad vihjed olid kuidagimoodi kokku klopsitud, nõnda et kui see kõik läbi oli, siis jäingi mõtlema, et "mis see siis nüüd oli".
Nii et vähemalt üks tärn tuli kolinaga Goodreadsis maha, lõpu pärast. See ei tähenda samas, et ma järgmisi osi ei loeks - kirjutab Cleeves ju hästi ja eks ta areneb ka kindlasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar