Yrsa Sigurðardóttir "Last Rituals"

Yrsa Sigurðardóttir jäi mulle silma juba mõni aeg tagasi, kuna ilmselt on tegemist eriliselt produktiivse ja vägagi populaarse kirjanikuna. Aga iga kord, kui ma teda guugeldama hakkasin, lootsin, et kõikvõimas Google leiab ta üles eesnime järgi - minu jaoks on ta mälus jätkuvalt Yrsa Sigpafjölaskdjfaqweporipajmnxlcdottir. Kuna mul kokkupuude nii Islandi kui ka islandi keelega on Eurovisiooni-põhine, siis ei ütle need kriksatrullid mulle seal vahel ka eriti midagi ja tähtede järjekord on ammugi meelest läinud. :D

Võibolla nüüd jääb meelde.

Tegemist on krimi- ja lastekirjanikuga (ei tea, kas vastandid maandavad teineteist?) ja"Last Rituals" on tema esimene krimiromaan. Päris kindel ei ole, aga ilmselt on selle eestikeelne pealkiri "Kolmas märk", tõlkija Askur Alas.

Lühidalt öeldes palkab mõrvatud sakslasest tudengi perekond naksaka juristi Thóra appi nende pere finantsidega töötavale Matthewle, sest politsei uurimistulemustega ta rahul ei ole. Kahtlustatakse, et surm on kuidagimoodi seotud sellega, et tudeng Harald uuris nõiaprotsesse ja et mingid hämarad asjad seal teoksil olid. Õnneks püsis kirjanik ikkagi uurimise juures ja mingit vuuduud või muid õudusi seal polnud, kui see õnnetu mõrv ise välja arvata. Olid küll ajaloolised uurimused ja kommete selgitused, nagu arvata võis, aga lugu ise püsis kenasti pinnal.

Pean ka tunnistama, et päris palju itsitasin ka. Thóra ja Matthew on koos päris naljakad, kui juba vedama saavad.

Thóra kui (mitteametlik) uurija mulle väga meeldis. Mul on ametlikult kõrini - nagu tähelepanelik blogilugeja juba ehk teab - sellistest uurijatest, kes on kas omadega nii puntras, et ainult joovad või panevad savu või siis ei hooli nad karvavõrdki ülemuste käskudest ja keeldudest ja satuvad aina pahandustesse. Või mõlemat. Thóral on probleeme küll - ta on üksikema, kes peab pärast lahutust toime tulema tunduvalt väiksema sissetulekuga ja kasvatama üksi kaht last, kellest üks on kuueteistaastane ja teine lasteaialaps. Eksiga ta ka hästi läbi ei saa. Aga - ta saab hakkama! Ja ta ei pea selleks ennast iga päev purju jooma või mingil muul moel reaalsuse eest põgenema.

Kõike seda arvesse võttes võib öelda, et kuigi põhiteema on muidugi suhteliselt sünge, siis mingil veidral kombel on raamat siiski pigem kergem kui raskem krimka. Kui ma olen põhimõtteliselt otsustanud, et Lars Keplerit ma üldse lugema ei hakkagi, siis Yrsa Siaölskfjasölfkadottirit - mine tea. :)