Leelo Tungal "Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed"; "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa"

Mul on nüüd ka kodus see triloogiapakk olemas. Esimese osa olin juba läbi lugenud, nii et ilmselt võis Goodreadsis jääda mulje, et ma olen mingi ekstraturbolugeja.

Palju räägitud raamat, palju vaadatud film. Sisusse väga süüvida pole mõtetki.

Lugesin ja mõtlesin, kui palju sõltub inimese üldiselt meelsusest ja suhtumisest. On näiteks üks meie Eesti kirjanik, kes võibolla peab end nn valupunktide välja toojaks, võibolla tunneb ta, et see on tema missioon, aga mina ei ole veel palju asju näinud, millest ta positiivselt räägiks. Isegi oma kodukohast kirjutab ta nii, et paneb kulmu tõstma. Kõiges on võimalik halba näha.

Aga Leelo Tungal suudab rääkida ilmselt kõige pimedamast perioodist lähiajaloos, mille ta ise läbi elas, peale kõige veel ilma emata - aga raamat on ikkagi helge ja päikeseline. Selgelt jookseb raamatus kaks erinevat maailma - täiskasvanute maailm, kus räägitakse hetkeseisudest omamoodi, nii nagu meie harjunud oleme sellest ajast kuulma, ja nelja-aastase Leelo maailm, milles kõik täiskasvanute poolt kirutud lood, laulud ja inimesed kukuvad kui pusletükid hoopis teises asetuses lauale ja valmis saab üks hoopis teine pilt (vt katkend postituse lõpus). Ma ei ole päriselt kindel, kui palju minu lapsepõlves (mis ei olnud ka enam nii sünge kui viiekümnendad seda ilmselt olid) vanemad neid asju omavahel rääkisid ja mis tonaalsuses, aga minu lapsepõlv oli samuti täis optimismi ja selgust ja helgust. Kõiges on võimalik ka head näha.

Leelol oli muidugi ka perega vedanud. Kuigi laps tahaks muidugi alati rohkem oma isaga koos olla, siis õhkub ikkagi seda, et tähelepanu sai ta piisavalt ja armastust jagus alati. Omal kohal olid ka tädid, kes võisid küll askeldada ja vahetevahel pahandada, aga kõige selle sähmimise taga oli ikkagi taas kord sügav hoolimine nii oma vennast kui ka väikesest lapsest. Isegi lapse koerused, mis vahel oleks pannud ka kõige kannatlikuma inimese närvid proovile (näiteks kui laps su süles tahab nii hirmsasti tsirkusest ära minna, et parema mõtte puudumisel pissib sulle sülle - mitte niivõrd karjuvast vajadusest kuivõrd puhtast tahtejõust), andestatakse talle väga kiiresti.

Mida iganes autor ka ise kõige rohkem silmas ei pidanud, siis minu jaoks jäi kõige valjemini kõlama mõte, et ühiskonnakord võib olla mis tahes, pere on ikkagi see, mis teeb sinu elu õnnelikuks või õnnetuks, mis õpetab sind vaatama elule vinguvas kõneviisis või läbi päikese kaleidoskoobi.

Ema tuleb ka lõpuks siiski koju.

Enkavedee silmad ja kõrvad olid mul meeles ka siis, kui tata koolimajja Stalini leinamise aktusele kiirustas. Ta ütles, et raadiot pole mõtet lahti teha, see rikub ainult tuju - parem lugegu ma raamatut või aidaku tädi Bettit. Klõpsatasin siiski korraks raadio mängima, kuid sealt ei tulnud tõesti midagi huvitavat, räägiti ainult sellest, kuidas kell kaksteist peatub suure juhi austuseks elu ja töö tervel Nõukogudemaal: nii inimesed, tehased, vabrikud, aurikud kui ka vedurid - kõik seisavad kolmeks minutiks ning vilistavad. Vilistada ma oskasin, aga kella tundsin halvasti - mis siis saab, kui enkavedee kõrvad ja silmad kuulevad ja näevad, et mu vile kestab vähem kui kolm minutit? Äkki on jälle Varik platsis ja viib mu vangi? (- - - ) Igaks juhuks hoidsin siiski suures toas kellal silma peal ja kui mõlemad seierid jõudsid kaheteistkümne peale, siis vilistasin nii kõvasti, kui jaksasin. Sirka ja Plõks tulid tuppa ja vahtisid mind imestunult. Kui enkavedeel vähegi kõrvakuulmist oli, siis pidid nemadki seda vilet kuulma.  (lk 472)