Ma olin kuulnud küll, et see peaks hea olema. Nukuteater on seda isegi lavastanud ja ma peaaegu oleks oma klassiga seda vaatama läinud, kui sinna oleks olnud pileteid ja kui seda poleks siis kohe ka kavast maha võetud.
Ma olin endale loonud mingi kujutluspildi sellest, et ma tean, millest lugu räägib. Tuli välja, et see oli puhas minu enda fantaasia, nii et ma hämmeldusin raamatu alguses üsna kohe, et see oli hoopis teistsugune raamat. Ma isegi ei tea, et mul oleks olnud mingi mõte süžee kohta, aga kindlasti ei oodanud ma midagi sellist.
Kuigi et koer ju oli.
Kui ma esimesest üllatusest olin juba enam-vähem üle saanud, tekkis minus sportlik huvi, et kas ma saan peategelasele ise diagnoosi pandud. Autismi mõtlesin välja, aga Aspergerini ma veel ei jõudnud, enne jäi õige vastus kogemata raamatu tagakaanel silma. Kuna autismispekter on nii lai, siis ma oleksin seda ehk kahtlustanud küll, aga vahest mitte kindlasti sellele järeldusele jõudnud.
Pärast samateemalist "Roaldi nädala" saadet avanesid nii minu kui ka ilmselt paljude teiste televaatajate silmad autismidiagnoosiga inimeste suhtes palju laiemalt kui varem. Ma kujutangi ette, et kui ma oleksin kirjanduse õpetaja ja ma käsitleksin seal "Kentsakat juhtumit", siis ma näitaksin Roaldi saadet selle raames kohe kindlasti õpilastele ka. Kõik see isemoodi käitumine saab saates ilusti piltlikult selgeks tehtud, nagu ka nende sageli väga kõrge intelligentsustase. Aga see, MIKS nad käituvad nii, nagu nad käituvad, tuleb just nimelt raamatust paremini välja.
See koeravärk oli Christopheri kontekstis kuidagi väga õige - samas nii jabur, aga tema maailmas täiesti loogiline. Nagu paljud teisedki asjad ja seigad.
Eesti keelde on raamatu tõlkinud Triin Tael, pealkirjaks "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar