David Mitchell "Luukellad"

Kirjanik flirdib skisofreeniaga, hellitab sünesteesiat ja embab obsessiiv-kompulsiivset häiret. Su kunst sööb sind, sinu hinge ning jah, mingil määral su tervet mõistust. Lugemist väärt romaanide kirjutamine keerab su mõistuse kihva, seab ohtu su suhted ja paisutab su elu. Sind on hoiatatud. (lk 440)

Pärast 700 lehekülge ja tagakaane kinni panemist olen ma üsna veendunud, et kuigi raamatus räägib seda keskeakriisis kirjanik Crispin, on Mitchellil temaga nii mõndagi ühist. Fantaasiaraamatuid, ulmeraamatuid on igasuguseid, kergemaid ja naljakamaid ja ulmelisemaid, aga vot "Luukellad" on suhteliselt painajalik kogu oma raamis ja maailmas. Pool raamatut on isegi suhteliselt skisofreeniline.

Raamatu algus on fantaasiaromaan, lõpp düstoopia. Ega ma oskagi suuremalt jaolt mingit sõna võtta. Kas see on hea raamat? Ilmselt jah. Kas see meeldis mulle? Ei, ja iga leheküljega meeldis see mulle kuskilt poole pealt alates järjest vähem. Võibolla ma ei ole lihtsalt seda tüüpi fantaasiakirjanduse austaja. Või liiga pragmaatiline. Ei, seda ka mitte, vahel mulle fantaasia meeldib. Ja düstoopia on mulle kindlasti meeldinud, kui tuletada meelde Atwoodi või Ishigurot.

Võibolla peaks mul olema pisut rohkem respekti kirjaniku vastu, kes sai maha 700-leheküljelise teosega, eks see teinud talle kindlasti natuke tüli ka. Iseenesest on ka oma eelmiste raamatute tegelaste ühes loos kokkupõimimine kaval nüke. Aga mingitel hetkedel häiris mind see, et raamatu erinevad osad olid kohati väga hõredalt üksteise külge traageldatud. Keskne tegelane on Holly ja kuigi ma üritan sellest aru saada, et mingid osad tema elust olidki sündmuste poolest intensiivsemad kui teised, siis siin ja seal jäi minu jaoks sidususest puudu.

Kuna Holly elu põimub üleloomulike heade ja üleloomulike pahadega, kusjuures head on väga head ja pahad ikka päris pahad, siis ühel hetkel läks kogu see lugu minu jaoks natuke täiskasvanute Videviku-saagaks ära. Ma võibolla oleks selle isegi pooleli jätnud, aga raamatu jätan ma pooleli ainult viimase häda korral. Tekst kui selline ei olnud paha ja ma võibolla nautisin ma isegi kõige rohkem Krista Kaera tõlget kogu selle asja juures. No vaadake ise:

Ma kanaliseerin mingit aistivust, mis viivles selle paiga koes. (lk 400)

On ju hea.

Mina seda nüüd soovitada või soovitamata jätta küll ei oska. Kindlasti paljudele meeldib ja usutavasti on tegemist ometigi väärtkirjandusega.

Mõned kohad märkisin ma enda jaoks siiski pisijärjehoidjatega ära. Armastusest ja abielust.

Tõde on järgmine: keda säästetakse armastusest, seda säästetakse ka leinast. (lk 179)

Armastus on ahnem. Armastus tahab ööpäevast hoolt, kaitset, sõrmuseid, tõotusi, ühisarveid, lõhnaküünlaid sünnipäevadel, elukindlustust. Beebisid. Armastus on diktaator. (lk 208)

Armastus võib olla pime, aga kooselu tuleb koos kõigi viimaste röntgenipiltidega. (lk 431)

Chinua Achebe "Kõik vajub koost"

Sõidame Muhusse suguvõsa kokkutulekule. Mina loen äsja raamatukogust võetud raamatut. Minu ghanalasest mees heidab rooli tagant pilgu. "Ah, this is Things Fall Apart!" Selgub, et Ghanas on seda kohustusliku kirjandusena loetud.

Ja ei ole ka mingi ime. "Kõik vajub koost" on kindlasti väärt, et seda vähemasti Aafrikas suisa kohustuslikus korras loetakse.

Raamatu on imeliselt tõlkinud Heili Sepp ja kui ma vahel olen liigsete allmärkuste üle nurisenud, siis siin on nad kõik omal kohal.

Raamat räägib Okonkwo loo, kes on selline omamoodi self-made-man väikeses Nigeeria Igbo-külas. Igbod on üks Nigeeria suguharu, kellega me ka Senegalis elades kõige rohkem kokku puutusime. Nendel on veel nüüdki väga tugevad traditsioonid ja sageli tulevad need ikka veel enne kõiki muid põhimõtteid, mis inimestel moraali, religiooni või muu valdkonna mõttes olla võivad. Nad on üsna eneseteadlikud ja mehed ka naljalt mujalt naist ei võta kui omade seast.

Okonkwo külaski on auasi olla tugev ja eneseteadlik ning oma õiguste ja põhimõtete eest võidelda. Kui kohalike tavade vastu eksid, pagendatakse sind oma külast välja, näiteks seitsmeks aastaks, mõnes külas ka eluajaks.

Aga veel suurem kui au on kohalikud jumalused ja nende tahe. Jumalad otsustavad, millised lapsed võivad elama jääda ja millised mitte. Jumalad otsustavad, kas sa saad sel aastal jamssi või mitte. Ja nii edasi.

Kui tuleb valge mees oma uue usuga, siis tekib loomulikult konflikte igal rindel - nii maiste kui taevaste vägede vahel.

Minul kui viis aastat Lääne-Aafrikas ja igbodega tihedalt suhelnud inimesel oli seda tõesti nostalgilinegi lugeda. Kõik need söögid ja asjad... Suu hakkas vett jooksma. Bitterleaf soup, egusi soup, fufu, kõiksugu toredad ja maitsvad asjad käisid pidevalt läbi. Õnneks on tänapäeval võimalik Eestis vähemalt jamssi ja fufu'd kätte saada, nii et kuigi see on kallis, siis maitse saab aeg-ajalt suhu.

Aga need, kellel Lääne-Aafrika toiduga intensiivne suhe puudub, naudivad raamatut kindlasti samuti, kuigi teistel põhjustel. Achebe kirjutab lihtsalt, aga tähtsamad asjad on ta suutnud kirjutada ridade vahele, ja seda üsna fortissimo - eriti kui tõesti koost vajuma hakkab kõik, mida on sugupõlvede kaupa kalliks ja ainuõigeks peetud. Konflikt uue ja vana kultuuri vahel ei annagi tegelikult lõpuni välja mingit ühest tulemust ega vastust küsimusele, kumb see siis nüüd targem on.

Kui me seal ninapidi viis aastat koos olime, siis minulegi olid paljud igbo kultuuri mõtted võõrad - näiteks käivad nende naised (mitte küll kõik) siiani tänaval meeter maad mehest taga ja teevad ära kõik kodutööd, isegi kui nad tööl käivad, täpselt samu pikki päevi kui nende mehed. Aga kui ma Aafrikas üldse ühegi asja ära õppisin, siis on see just see, et mitte keegi ei tohiks hakata ühelegi kultuurile ette kirjutama, mida nemad tahtma peaksid. Igbo naised kasvavad maast madalast oma tulevastele meestele, ja isegi kui meie silmis on selles paljugi viltu, siis see ei ole meie asi. Eriti kui need naised niimoodi ise elada tahavad.

Mul on väga-väga hea meel, et ka Aafrika kirjanikke nagu Achebe ja Adichie on hakatud eesti keelde tõlkima. Kindlasti on need lugemist väärt, kindlasti ei ole neil ainult eksootikaväärtus. Nendel on ikka tõsine kirjandusväärtus. Minu unelmates hakatakse tõlkima ka Buchi Emecheta raamatuid, mis ausalt öeldes on neist kolmest siiski minu lemmik. Ehk jõuan ära oodata.

Lõpetuseks raamatupildile lisaks ka veel üks koduköögine pilt. :P

John Green "Looking for Alaska"

Jätkub minu sari "Gümnasist lugema!" Ehk siis lugesin läbi järjekordse koju soetatud noorteromaani. Eestikeelse väljaande pealkiri on "Alaskat otsides", tõlkija Bibi Raid.

John Greeni iseenesest ei ole vaja pikalt tutvustada, ehk piisab sellest, kui öelda vaid, et "Süü on tähtedel" on ka tema kirjutatud. Seda vist teavad peaaegu kõik, kas siis raamatu või filmina. Alaska-lugu on Greeni esikromaan.

Kui nüüd hästi lühidalt üritada midagi sisu kohta öelda, siis noor Miles läheb õppima internaatkooli ning tekitab seal endale mõned lähedased sõbrad. Üks neist on Alaska-nimeline tüdruk. See, kuidas ta endale nime sai, on omaette tore lugu, mis on raamatus ka kenasti kirjas. Koos õpitakse, aga tehakse ka muud, mida teismelised ikka vahel teevad, eriti kui nad on ema-isa valvsa silma alt ära saadetud - tarbitakse joovastavat kontrabandi, suitsetatakse, aga tehakse ka koolikaaslastele (sest kindlasti on ka ju "vaenlased", kuidas siis muidu) igasugu trikke.

Alaska, nagu ka sisukirjeldus raamatukaanel ütleb, on oma isiksuseski sündmus omaette. Miles, kes on toakaaslaselt hüüdnimega Colonel omakorda hüüdnimeks saanud Pudge (eesti keeles Töntsu), ütleb raamatus tema kohta nii:

So I walked back to my room and collapsed on the bottom bunk, thinking that if people were rain, I was a drizzle and she was a hurricane. (lk 109)

Miles on terve elu kogunud inimeste viimaseid sõnu. Üks tema lemmikuid on Rabelais' sõnum, mis ingliskeelses versioonis kõlab "I go to see a Great Perhaps", originaalis "Je m'en vais chercher le grand peut-être". Alaska lemmik aga on Simón Bolívari "How will I ever get out of this labyrinth!" mis oma olemuselt vaatavad elule ja surmale hoopis erinevalt - nagu ka Miles ja Alaska. Raamatus toimuvad sündmused panevad Milesi nägema nii elu kui ka eelpool mainitud tsitaate hoopis uue nurga alt, sest need saavad tema jaoks oma isikliku tähenduse. Ta ütleb:

I believe now that we are greater than the sum of our parts. (- - - )  Those awful things are survivable, because we are as indestructible as we believe ourselves to be. (- - -) We need never be hopeless, because we are never irreparably broken. (lk 261-262)

Green muidugi kirjutada oskab. Isegi täiskasvanuna, isegi pisut ette aimavana, mis toimuma hakkab, oli see lugemiskogemusena nauditav. Teismelistele kindlasti soovituslik kirjandus juba pedagoogilisest seisukohastki - raamatunoored saavad oma vanematega kenasti läbi, suhtlevad nendega rahulikult, õpivad hästi ja õpivad ka sellest, kui elu neil jalad alt ära lööb, nagu juba ülalpool toodud tsitaadist välja tuleb. Ja kui mõni noor kasvõi raamatu abiga suudab endale selgeks teha, et kui sa lähed ka mingitel hetkedel täiesti katki, siis ei ole see lõplik häving. Kõik on parandatav, elu on ees. The Great Perhaps.

Rosie Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

Kirjastus Helios kuulutas oma Facebooki-lehel välja tarbijamängu, mille viis õnnelikku osalejat pidid saama endale eelkoopia Rosie Walshi bestsellerist. Kui raamatuid pakutakse, on härra Maurus alati kohal, niisiis osalesin ka otse loomulikult. Ja üllatus-üllatus, õige pea laekus minu postkasti kirjastuse esindaja sõnum selle kohta, et nad tahavad mulle igal juhul koopia lugemiseks ja kommenteerimiseks saata.

Oh sa.

Ilmselt algas see armastuslugu mul Silva-raamatu blogipostitusest, mida Helios oma lehel tsiteeris ja linkis. Aga olgu sellel armastusel pikka iga!

Keegi Facebookis mainis, et oh kui tore, et ka Eestis hakkab eelkoopiate traditsioon levima. Ja et olla välismaal sellised asjad kui booktuberid. Sina heldus küll, mida laias ilmas ei kohta.

Aga raamatu juurde.

Kaanel on ka kirjas, et see on toimetamata eelkoopia, ja raamatu vahel oli ka kaart, mis palus keelelised konarused andestada. Toimetamist vajab see küll kõvasti ja ma loodan, et toimetaja on komareeglites tugev ja samamoodi oskab eesti keeles käänata võõramaiseid nimesid nagu Sarah ja Hannah. Pluss veel säilib minus õhkõrn lootus, et toimetaja teab, kuidas hääldatakse välja nimi Yosemite, ning et ta oskab sedagi siis vastavalt sellele käändes õigesti välja kirjutada.

Eks see natuke alguses häiris natuke, aga ma üritasin endale kogu aeg meelde tuletada, et a) seda tööd tehakse juba ja b) ma ei pea punase pastaka järele haarama, sest mul on peaaegu suvevaheaeg ja professionaalne kretinism võiks korra nüüd pea padjale panna paariks kuuks. Kui ma sellega peaaegu hakkama sain, siis sain juba raamatu sisussegi süüvida.

Muideks, Goodreads annab sellele raamatule kaks ingliskeelset pealkirja. Tundub, et seda on juba jõutud välja anda nii pealkirjaga "The Man Who Didn't Call" (Briti väljaanne) kui ka "Ghosted" (USA väljaanne). Seda paarikuuse vahega.

Sisuga on nüüd sedasi, et kuna raamatut pole isegi välja veel antud (tuleb 6. juulil), siis ma pean nüüd eriti ettevaatlik olema, et mitte liiga palju välja lobiseda. See on kindlasti raamat, mida peab ise lugema, ja mina oleksin jube tige, kui keegi selle elamuse ära rikuks. Niipalju võib küll kindlasti öelda, et Sarah saab juhuse tahtel kokku mehega, kes on tema unistuste mees ja kes tunneb tema vastu sama. Neil on koos elu ilusaim nädal, lahkudes lubatakse kohe helistada ja kirjutada ja varsti kokku saada, aga siis juhtubki nii, et ta ei helista. Ei vasta ka sõnumitele. Täielik vaikus. Ja veel imelikumaks läheb lugu siis, kui Sarah mõistab, et mees on sõnumeid lugenud ja ikka ei vasta ega reageeri mitte mingil viisil.

Alguses tundus, et see on hästi kirjutatud naistekas. Aga siis selgus, et oh sa, see on hoopis põnevik. Romantiline põnevik. Lugu hakkab tegema selliseid kurve, et vahepeal peab natuke toolist kinni hoidma - täiesti ootamatuid suunamuutusi tuleb ikka ja jälle ning mõistad korduvalt, et oled mingitest asjadest täiesti valesti aru saanud, ning seda autori täiel teadmisel. Tabasin end lugemas, ühes käes spaatel laste makaronide segamiseks ja teises raamat. Hetkeks hakkas mulle tunduma, et lõpp tuleb kuidagi ülepuhutult dramaatiline, aga vot keeras jälle ära ja ei tulnud. Oli just paras.

Ma saan täitsa aru, miks see bestselleriks saanud on. Esiteks on sellel tõeliselt põnev süžee. Teiseks on see ka psühholoogilises plaanis täiesti arvestatav teos. Ja kolmandaks ei ole see ka ülemäära keeruline. Kindlasti tuleb sellest ka Eestis müügi- ja lugemishitt, selles pole kahtlustki. Ei saa ka mainimata jätta, et raamatul on väga kaunis kujundus.

Siinkohal tahan ma ka edastada siirad tänusõnad Heliosele, kes mulle sellise toreda kingituse tegi. Olen kindlasti ka edaspidi rõõmuga valmis igasugu eel- ja pärisväljaandeid lugema ja blogima, eriti kui on tegemist nii kobeda raamatuga kui seesinane.

Kuues juuli pole enam kaugel, kallid raamatusõbrad!

Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta"

"Marcus, head raamatut ei saa hinnata ainult teksti viimaste sõnade järgi, vaid kõigi eelmiste sõnade kogumõju põhjal. Umbes pool sekundit pärast seda, kui lugeja on raamatu lõpuni lugenud, kui ta on lugenud viimase sõna, peab ta eneses tundma midagi võimsat. Hetkeks ei tohi ta enam mõelda kõigele sellele, mida ta lugenud on, ta peab vaatama raamatu kaant ja õige pisut nukrana naeratama, sest ta hakkab kõiki raamatu tegelasi taga igatsema. Hea raamat, Marcus, on selline, mille puhul kahetsetakse, et see läbi sai." (lk 649)

See läks korda mitte ainult Marcus Goldmanil, vaid ka Joël Dickeril. Oli õige pisut nukker naeratus ja oli natuke raske raamatu ja selle tegelastega hüvasti jätta.

Kirjanik Harry Quebert on üle kolmekümne aasta vana, kui ta armub jäägitult ja lootusetult 15-aastasesse Nolasse. Ühel päeval augusti lõpus aga Nola kaob. 33 aastat hiljem leitakse Nola skelett, mis kaevatakse välja Harry enda aiast. Harry arreteeritakse. Harry kunagine tudeng Marcus aga ei suuda oma mentorist mõrva (tegelikult isegi topeltmõrva) uskuda ja hakkab asja koos politseinikega uurima.

Lugu areneb polüfooniliselt - üht ja sama päeva kirjeldatakse ikka ja jälle, vastavalt sellele, kuidas infot päevavalgele lekib. Ma kujutan ette, et üks korralik uurija niimoodi üht juhtumit ketrabki ikka ja jälle, uuesti ja uuesti.

See pole ka ainult põnevuslugu. See on ka armastuse lugu. Vastamata armastused ja vastastikused, aga juba eos hukule määratud armastused. On abielud, millest osad on õnnelikumad kui teised, kuid kindlasti on igal perel oma saladused.

"Armastus võib väga haiget teha. Aga ikkagi ei tohi kukkumist karta, iseäranis ei tohiks karta armumise püünisesse kukkumist, sest armastus on ka väga ilus, aga nagu kõik muu, mis on ilus, pimestab see teie silmi ja teeb neile haiget. Sellepärast hakataksegi hiljem tihtipeale nutma." (lk 97)

Ja see on ka lugu kirjutamisest, kirjandusest, suurte raamatute sünnist. Selliste raamatute sünnist, mille lõppedes on su näol nukker naeratus ja südames kahjutunne, et see läbi sai. Selliste raamatute sünnist, mida ostetakse, loetakse ja analüüsitakse. Need lood on nii suureks kasvanud, nii suureks loetud, et analüüs peab olema keerukas - nii hea lugu on kindlasti väga keeruline.

"Kõik muudkui kirjutasid suurejoonelisi analüüse, rääkides allegooriatest, sümbolitest ja stiilikujunditest, mida ma isegi mitte ei valda. Mina aga olin lihtsalt kirjutanud raamatu Nolast ja endast." (lk 207)

Mati Unt rääkis ükskord sama. Et tema kirjutanud loo, aga lõpp läks metsa. Täitsa metsa. Aga ta ei hakanud seda ümber ka enam kirjutama ja nii ta trükki läks. Siis jälginud ta aiva kasvava imestusega, kuidas kriitikud ta ajuvabadust kiitsid ja ridade vahelt kõiksugu süvakirjandust välja lugesid...

Nagu elus ikka juhtub, tuleb ka Harry Queberti loos välja, et kenad inimesed ei pruugi olla lõpuni kenad inimesed. Ja kui sa oled juba avastanud, et kenal inimesel on ka oma varjukülg, siis kuidas teha endale selgeks, et varjukülg ei pruugi olla see, mille põhjal inimese üle lõplikult otsustada?

Ja nagu elus ikka juhtub, on ka selles muidu nii tõsises raamatus hüsteeriliselt naljakas Marcuse ema.

653 lehekülge lugu, milles on põnevust, draamat, traagikat ja eelkõige armastust.

Jean-Luc Bannalec "Mõrv Bretagne'i rannikul"

Teine raamat Heliose cosy crime raamatusarjast.

Komissar Dupin figureeris ka esimeses raamatus, nii et tema oli oma ülemuste vältimise ja kohviarmastusega vana tuttav. Peab ütlema, et lugu oli taas kord üks lihtne ja suhteliselt ühetasandiline. Just nagu raamatusarja nimetuski ütleb - mõnus pretensioonitu krimilugu. Väga oma ajusid ragistama ei pea.

Mis väga meeldis, oli mõnus bretooni hõng. Meri, saarekesed, soe ilm,  sukeldujad, hea prantsuse köök (eriti mereandidest). Sellist mõnusat päikeselist Prantsusmaad oli loos tõesti igal leheküljel ja tuleb siinkohal lugejale nentida, et Prantsuse köök on oma tee leidnud ka UNESCO kultuuripärandi nimistusse. (Seda ma sain teada nüüd kevadel viimasteks prantsuse keele tundideks viktoriini ette valmistades) Päris mitmes kohas raamatut lugedes hakkasin ma juba peaaegu toidulõhnu tundma ja kõht läks tühjaks.

Vahel tekkis küll ka küsimusi. Mitte loo enda, vaid tõlke suhtes. Ma saan väga hästi aru, kui prantsuskeelseid toidunimetusi ära ei tõlgita. Samas ei osanud ma enda jaoks põhjendada seda, miks tõlkija otsustas kohvi asemel kasutada prantsuskeelset kuju café - NII eriline see prantsuse kohv nüüd ka ei ole. Ja kui ma sellega juba jõudsin peaaegu ära harjuda, oli seesama café ühes lauses sõnaga briošš.

No mis mõttes nagu.

Ühesõnaga. Mitte midagi erilist, aga vahelduseks väärtkirjanduse vahele täitsa loetav.

Ja Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane Jörg Bong.

Sherman Alexie "The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian"

Üks neist noorteraamatutest, mille ma endale oma õpilastele mõeldes muretsesin. Guugeldasin häid noorteraamatuid, sest mingeid päris algelisi ka pole mõtet, eksole. Paar Greeni raamatut ootavad ka veel järge.

Järjekordne auhindadega pärjatud raamat, USA üks lemmikuid. Poolenisti autobiograafiline lugu reservaadis elavast vesipeaga poisist, kes otsustab, et reservaadis pole mingit lootust ning et kui üldse tahta elus kuskile jõuda, tuleb minna valgete kooli reservaadist väljapoole.
If the government wants to hide somebody, there's probably no place more isolated than my reservation, which is located approximately one million miles north of Important and two billion miles west of Happy. (lk 30)

Päris hästi on kirjeldatud põlisameeriklaste tõrjutust, valgete privileege, aga ka seda, et põlisrahvad teevad oma olukorra ise veel hullemaks kui see tegelikult olekski, näiteks aina juues ja juues ja juues ning sellega mitmekordistades surmade arvu valgetega võrreldes.

Teine suur probleem reservaadielanike jaoks on vaesus. Sageli - nagu on öeldud raamatu järelsõnas - on sedalaadi vaesust kuidagimoodi romantiseeritud, aga Junior ütleb:
Poverty doesn't give you strength or teach you lessons about perseverance. No, poverty only teaches you how to be poor. (lk 13)

 Õppida oli nii mõndagi. Näiteks kui meie teame siin väga hästi, mis sorti inimene on kohuke, siis nüüd õppisin seda, kes on õun. :)
They call me an apple because they think I'm red on the outside and white on the inside. (lk 132)
Ilmselgelt on "nemad" reservaadielanikud, kes on pireke pahurad selle peale, et Junior valgete kooli läks.

Aga saavad ka valged oma jao.
I mean, yeah, my dad would sometimes go on a drinking binge and be gone for a week, but those white dads can completely disappear without ever leaving the living room. (lk 153)

Junior küll pelgab alguses valgete kooli väga ja alguses vaadatakse teda kui veidrikku, aga üsna pea saab ta aru, et kui ainult ise lubad, siis on inimesed päris toredad, ka valged.

Minu loetud väljaande lõppu on isegi pandud küsimusi edasiseks aruteluks ning intervjuud illustraatori (Junior on karikaturist ning "tema" joonistusi on raamatus palju) ning autoriga. Oleks ideaalne kooli kirjandustundideks, kui keegi mulle klassitäie eksemplare ostaks...

Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan"

Juhtus nii, et ma olin omast arust lõpetanud oma aasta viimase tunni ja läksin õpetajate tuppa võtit ära viima, et siis koju lugema minna.

Õppealajuhataja aga rõõmustas mind nähes, et oo, siin sa oledki - kas sa ikka tead, et pead praegu üheksanda klassi lõpueksamil istuma?
Ei teadnud... Aga et ei oleks pärast piinavalt valus mõttetult istutud tundide pärast, lidusin ma kooli raamatukokku ja lasin raamatukoguhoidjal riiulite vahelt endale kettaheite teha. Talle sattus kätte just see raamat.

Eks ta öelnud ka, et see on noorteromaan, aga mul polnud aega hakata uut küsima. Tegin eksamile jõudnuda lõõtsutades kerge eelarvamusega raamatu lahti ja küsisin endalt õige pea, et assanugis, kes see nii hästi tõlgib (Kätlin Kaldmaa tõlgib täpselt nii hästi). Ja üsna varsti oli eksam läbi ja mina ütlesin, et nähh, millal mul jälle nii rahulikku lugemisaega tekib. Sest raamat oli heaks läinud.

Viieteistaastane tüdruk saadetakse isa ja kasuema juurest ärevatel aegadel (algamas on sõda) Inglismaale sugulaste juurde. Sugulaste lapsed saavad temaga kiiresti sõbraks ja kõik on idüll ja lill, kuni ka Inglismaal sõda pihta hakkab. Lapsed kaotavad kodu, nad on emast ära lõigatud, varsti lahutatakse ka neid.

Noorteromaani jaoks suhteliselt üllatav sisu. Juttu ei ole ühestki reaalselt toimunud sõjast, ei ole ka mingi konkreetne hetkel potentsiaalne konflikt see, mis raamatus lahvatab. On omad ja on vaenlased, aga kes need on, pole üldse tähtis. Oluline on see, mida sõda inimestega teeb ja kui habras on stabiilne ja helge elu. Ja kui ruttu see kõik käib.

Kui te ei ole sõjas olnud ja tahate teada, kui kaua võtab aega, et harjuda ära sellega, et sa kaotad kõik, mida sa arvad, et vajad või armastad, siis ma võin öelda, et vastus on: "Väga vähe." (lk 93)

Me ei suutnud edasi elada. Me elasime edasi. Elusolemine oli see, mida me ajaviiteks tegime. (lk 129)

Üks teine kord hakkas major McEvoy kõnelema taluprobleemidest piirkonnas, mida ta üritas kontrolli all hoida, ja need probleemid seisnesid lehmades, keda ei saanud pärast tagavarageneraatorite seiskumist lüpsimasinaga lüpsta ja seda tuli teha käsitsi, või nad said udarapõletiku ja surid. Vaat see on kindlasti üks sõja kõrvalprodukt, mida te kindlasti ette ei osanud kujutada. (lk 72)


Vot selline raamat. Oleks kindlasti väärt kohta kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Antonio Muñoz Molina "Talv Lissabonis"

Olete te kunagi näinud sellist und, kus kõik on väga segane, asjad ja inimesed hüppavad igalt poolt uuesti välja, täiesti sürreaalsetest kohtadest, aga see kõik peab nii olema ja unes ei teki mitte mingisugustki kahtlust, miks need inimesed seal on, miks sa ise seal oled, miks toimub mingi liikumine punktist A punkti B (aga see võib vabalt olla C või D, sest sa ise ka päris täpselt ei tea, ainult seda teadki, et kõik on õige) jne jne.

Ja saitegi "Talve Lissabonis" läbi.

Nüüd selgitame. TEGELIKULT on selles loos täitsa faabula. Isegi põnevik. Aga kogu loo üle on tõmmatud mingi lüürilise müstilisuse loor. Kui hakkaksin ütlema, et seda on mingite võtetega vürtsitatud, siis oleks see vale, sest vürtsikus on erksus. Aga see on pigem tõesti nagu film noir, millega seda võrreldud ongi.

Tegevus toimub lõpuks tõesti isegi Lissabonis. Suuremas osa raamatust on Lissabon pigem sümbol, mingi kaemus, mille poole püüeldakse, mida igatsetakse. See on paik, kus peaksid täituma unistused ja kus saab olla õnnelik. Aga kui raamatu lõpuks Lissaboni ka jõutakse, siis on see veel trööstitum paik kui kõik eelmised. Õnn, nagu öeldakse, on inimeses endas. Või siis teda pole. Peategelaste elu on keerdkäike täis, on ohtu, on armastust (kuigi kuna see armastus on kolmnurga kujuga, siis enamasti küll on õnnehetked armastusloos üürikesed ja väljavaateta), on painet. Kindlasti võiks sellist armastust nimetada ka romantiliseks, aga ma olen ikka vist piisavalt vana ja igav ja ütlen, et aitäh, sellist põnevust ja kurblikku romanssi mulle endale küll tarvis ei ole.

Aga oi-oi, kui hästi on raamat kirjutatud! Kogu see unenäolisus, õnneliku lõputa loo kurblikkus, kogu filmilint jookseb, kindlasti must-valgena (jazz on ju ka ometi vaata et peategelane), pausid kannavad.

Ja eraldi kummarduse (sügava) teen tõlkija Triin Lõbusale. (Pikk aplaus.)

Ja teine kummardus (sama sügav) minu virtuaalsõpradele Toledos!

Mark Haddon "The Curious Incident of the Dog in the Night-time"

Järjekordne raamat, mis mul ikka veel lugemata oli.

Ma olin kuulnud küll, et see peaks hea olema. Nukuteater on seda isegi lavastanud ja ma peaaegu oleks oma klassiga seda vaatama läinud, kui sinna oleks olnud pileteid ja kui seda poleks siis kohe ka kavast maha võetud.

Ma olin endale loonud mingi kujutluspildi sellest, et ma tean, millest lugu räägib. Tuli välja, et see oli puhas minu enda fantaasia, nii et ma hämmeldusin raamatu alguses üsna kohe, et see oli hoopis teistsugune raamat. Ma isegi ei tea, et mul oleks olnud mingi mõte süžee kohta, aga kindlasti ei oodanud ma midagi sellist.

Kuigi et koer ju oli.

Kui ma esimesest üllatusest olin juba enam-vähem üle saanud, tekkis minus sportlik huvi, et kas ma saan peategelasele ise diagnoosi pandud. Autismi mõtlesin välja, aga Aspergerini ma veel ei jõudnud, enne jäi õige vastus kogemata raamatu tagakaanel silma. Kuna autismispekter on nii lai, siis ma oleksin seda ehk kahtlustanud küll, aga vahest mitte kindlasti sellele järeldusele jõudnud.

Pärast samateemalist "Roaldi nädala" saadet avanesid nii minu kui ka ilmselt paljude teiste televaatajate silmad autismidiagnoosiga inimeste suhtes palju laiemalt kui varem. Ma kujutangi ette, et kui ma oleksin kirjanduse õpetaja ja ma käsitleksin seal "Kentsakat juhtumit", siis ma näitaksin Roaldi saadet selle raames kohe kindlasti õpilastele ka. Kõik see isemoodi käitumine saab saates ilusti piltlikult selgeks tehtud, nagu ka nende sageli väga kõrge intelligentsustase. Aga see, MIKS nad käituvad nii, nagu nad käituvad, tuleb just nimelt raamatust paremini välja.

See koeravärk oli Christopheri kontekstis kuidagi väga õige - samas nii jabur, aga tema maailmas täiesti loogiline. Nagu paljud teisedki asjad ja seigad.

Eesti keelde on raamatu tõlkinud Triin Tael, pealkirjaks "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal".

Antonio Manzini "Aadama küljeluu"

Teine raamat Rocco Schiavone lugudest, välja andnud good old Toledo kirjastus.

Kena kerge hästi kirjutatud krimka. Rocco on sama võluvalt pahur nagu ennegi, kuid seekord saab lugeja pisut rohkem aimu ka sellest, mis ta naisega siis ikkagi juhtus ja mis asjaoludel. Siis on natuke kahju ka temast. Või natuke rohkem kahju kui natuke.

Marinat Rocco ei unusta ja  räägib temaga õhtuti oma mõtetes. Ilmselgelt on ta oma naist väga armastanud ja eks inimesed sageli räägivad nendega, keda kas hetkel või enam mitte kunagi meiega ei ole. Selle nimi on igatsus.

Aga mõrv ei lase end jällegi muidugi oodata, sest Rocco peab ju oma leivaraha välja teenima ja Manzini samamoodi. Alguses tundub seekord asi enesetapu moodi, aga see läheb kohe lappama ja enesetapujuhtumist saab kiiresti mõrvajuhtum.

Nagu krimkad enamasti, on ka "Aadama küljeluu" selline mõnus pretensioonitu lugemine. Kindlasti leiavad krimisõbrad, et see on üks tore raamat. Lahendus ei tule isegi väga lineaarselt mitte, nii et mõte töötab lõpuni kaasa.

Rocco mulle muidu meeldib, aga see tema kingade ümber jauramine on pigem ikka nagu tolksti! -  see imelik pisuhänd. Mis see jahumine nii väga juurde annab, who knows. Mõne teise inimese mõni teine veidrus tundub nagu rohkem põhjendatud. Kui see peaks nüüd olema mingit sorti sümbol sellest, et Rocco ei suuda oma minevikust kuidagi lahti lasta, siis minu meelest peaks olema see isegi rohkem rõhutatud. Kuid las tema olla oma kingadega.

Head lugemist!