See on Joana lugu. Joana on inimene, kelle sisemine maailm on täis ülitugevaid tundeid ja kõik, mis jääb tunnetest väljapoole, kas tüütab või ärritab teda. See polegi nagu mingi päris lugu, see on pigem üks unenägu, mingi fantaasia.
Päris põnev oleks kuulda, mida arvaks sellest raamatust mõni psühhiaater, sest kindlasti leiaksid nad Joanale kohe diagnoosi - ülitundlik loomus, kalduvus vägivallale, emotsioonide kontrollimatus ja ebaküpsus jne jne. Kirjanduslikku ainest annab Joana muidugi küll ja veel.
Lispector on suutnud kirjutada valmis teksti, mida on pea võimatu ümber jutustada või isegi arvustada. Võiks öelda, et ma kadusin selle raamatu sisse kõigepealt ära ja siis hajusin seal algosakesteks ja läksin kuhugi universumisse lendu. Tagasi maa peale sain mõnda aega pärast tagakaane sulgemist.
"Näiteks on talle aeg-ajalt tulnud mõni mõte, mispeale on ta endalt üllatunult küsinud: kuidas ma varem selle peale pole mõelnud? See pole sugugi sama, mis märgata korraga laua sees üt täket ja üllatunult tähendada: seda ma küll pole varem märganud! See pole sama... Sest asja, mida mõteldakse, pole enne mõtlemist olemas. Näiteks: Gustavo näpujälg... Mõeldav sai mõelduks. Ehkki mitte kõik asjad ei sünni sellest hetkest alates... Sest kui ma ütlen tädi sööb onuga lõunat, ei loo ma midagi. Või kui ma otsustan jalutama minna. Hästi, nüüd ma siis jalutan... Kuid midagi ei sünni. Aga kui ma ütlen näiteks lilled haual, siis on jälle uus asi, mida polnud olemas enne, kui ma mõtlesin lilledele haual." (lk 38)
No mis sa siin arvustad või oled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar