Kazuo Ishiguro “The Buried Giant“ (“Maetud hiiglane“)

Kolmest soetatud Ishiguro raamatust oli “Maetud hiiglane“ teine. Kusagilt lugesin, et kõik Ishiguro raamatud on väga eripalgelised. Kui esimene raamat hõljuva maailma kunstnikust oli justkui olupilt sõjajärgsest Jaapanist kõigi oma murede ja haprusega, siis “Maetud hiiglane“ on omamoodi muinasjutt kuningas Arthuri järgsest Inglismaast. Seal on anglid ja saksid, seal on kollid ja draakonid ning muud tuled ja viled. Kõige keskmes on abielupaar Axl ja Beatrice, kes võtavad nõuks vaatama minna oma poega, kes elab kusagil kaugemal külas.

Ei võtagi kaua, kui eladki kogu allegooriasse sisse ja isegi Sir Gawaini ilmumine kutsub esile õige pisukese kulmukergituse. Sest algusest peale on selge, et lugu ei ole anglidest ega saksidest, vaid eelkõige oli see - vähemalt minu jaoks - hümn armastusele. Hoolimata raskest teekonnast, ettetulevatest takistustest ja salasepitsustest kaotavad nad retke lõpuks absoluutselt kõik peale selle, mis nende endi jaoks on tõeliselt väärtuslik. Just sellist ühtekuuluvust ja vaikset kindlameelsust oskavad hinnata ka kõik, kellega nad retke  vältel kohtuvad.

See on nüüd küll üks nendest raamatutest, mille sisusse ja tähendusse väga siinkohal süüvida ei tahaks, sest see rööviks lugejatelt avastamisrõõmu. Avastamist aga jätkub “Maetud hiiglases“ päris lõpuni välja.

Mul on üks Ishiguro raamat veel, “Never Let Me Go“. Räägitakse, et see on ka täitsa teistmoodi. Eks ma loen teda kord siis, kui rohkem aega süveneda on. Ishigurot ei saa lugeda kiiruse peale.