Ma mäletan küll, et Helios otsis mingil ajal eestikeelset vastet ingliskeelsele žanrimääratlusele cosy crime. Välja pakuti igasugu variante, aga lõppkokkuvõttes ei valinud kirjastus neist ühtki välja ja jättis selle ingliskeelseks. Nii ma siis lugesingi läbi oma esimese cosy crime raamatu.
Tegevus toimub - nagu parimates krimiromaanides ikka - suhteliselt suletud süsteemis, milleks seekord on Loode-Prantsusmaa idülliline ja kunstilembene külakene. Mõrvatakse kohaliku hotelli omanik - ja mitte ainult. Põhimõtteliselt on tegemist Midsomeri mõrvade prantslasliku versiooniga. Väike küla, kus inimesed surevad ikka kahe-kolmekaupa, ja isegi see ei suuda matta raamatu üldist kergust ja lendlevust.
Peategelane ja kurjamite püüdja on komissar Georges Dupin, kes otse loomulikult on järjekordne pealinnast deporteeritud ja sageli mitte- või valesti mõistetud geniaalne, kuid täitsa omamoodi meetoditega uurija. Aga no mis sa siin meetodite üle kohut mõistad, kui kurikaelad saavad kinni nabitud ja võid tagakaant sulgedes rahuldatuna tassist viimase kohvilonksu rüübata.
Usutavasti leiab cosy crime edaspidigi tee minu riiulile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar