Ühe järjekordse RR pakiga saabus mulle ka Läckbergi "Murelind". Eks ma olnud mõelnud juba ammu, et kõik muudkui loevad seda Läckbergi ja ma siis proovin ka ühe raamatu.
Aga sain mina ainult sellekohase sõnakese sõber Piretile kõssata, kui see ajas kohe kisa lahti, et nii ei tohi ja ära puutu ja see on sari, mida peab algusest peale lugema. Ja siis ta loetles mulle kõik need sada raamatut, mille ma pean läbi lugema enne, kui "Murelinnu" esikaant üldse puudutadagi tohin.
Mina nagu lammas jälle alistusin. Thanks, buddy.
Piret oli küll julgustuseks poetanud ka hea sõna, nimelt olla see hea sari. Piretit sõnast, härga sarvest, võtsin siis arglikult esimese raamatu käsile.
Ja ennäe, oligi hea. :D Ma olen siin nukrutsenud, et tänapäeva krimilood kipuvad olema ülemäära segased, saja erinevad tegevusliiniga, mis heal juhul isegi lõpuks kuhugi kokku jooksevad, ja põhiuurija on tavaliselt kas jube neurootiline, joodik, lihtsalt siga või kõik kolm korraga. "Jääprintsess" oli ometigi kord krimilugu, mida sai rahus lugeda ja ei pidanud paaniliselt erinevate liinide vahel rööprähklema ja salamisi detektiivi kiruma.
Lugu ise lühidalt on selles, et ühe maja vannist leitakse külmunud laip, juba nädalake vana. Laiba leidnud mees kaebleb kõigepealt juhuslikult mööda sammunud kirjanikule (Erica Falck), kes on juhtumisi surnud naise lapsepõlvesõbranna ja tuleb välja, et ka ühe uuriva detektiivi vana südamerõõm. Lugu saab nende kahe pingutuste läbi lahendatud ja noored ise õnnelikuks paariks. Hõissa.
Mis täpsemalt ja kuidas täpsemalt, vot lugege ise.
Kui mu järgmised osad kunagi kohale jõuavad, võtan rõõmuga järgmise ette. Seni ei saa ma lugemispuuduse üle küll kuidagi kurta, sest lugemata raamatute hunnik on päris korralik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar