Raamatu sain kätte laupäeva õhtul, mil mul tõesti enam aega lugeda ei olnud, aga kuna mul on hetkel laps haige ja oli paar päeva rohkem aega, siis sai see 595 lk isegi ootamatult kiiresti otsa. Nii et kõigile, keda see huvitas (sest on the grapevine olen ma kuulnud, et huvitas), nüüd on läbi. :D
Peaks ütlema, et esimese 30 leheküljega oli juhtunud rohkem kui üheski Barbara Cartlandi raamatus (kuigi põhisüžee raamatu alguses oli üsna sama) ja enamuse inimeste eludes kokku. Pidin juba kirjutama "rohkem kui minu elus kokku", aga siis mulle tuli meelde, kuidas mina oma mehega kokku sain ja abiellusin ja siis ma võtsin oma sõnad ilusti tagasi jälle. Meenus ka Ibseni "Nora", mida lugedes ma tõsiselt Nora peale kuri olin - no kamoon, naine, sul on mees, kes sind armastab, kodu, ja sina leiad mingi läikivate sulgedega ilusasti siriseva sinilinnu, kes silme eest korra läbi laperdab ja juba sa järgnedki "oma südame kutsele" ja lased kõik vastu taevast. Võibolla küll ei olnud Ignacio ka päris Sira tüüp, aga nii üldiselt. Sinilind oli sama mõttetu.
Tõsine krahh Sira elus näitas päris tõeselt, kuidas meie kõigi elu võib päevapealt muutuda - vahel on see meie süü, vähemalt osaliselt, vahel mitte - ja kuidas me sellest välja ehk ei tulekski muidu kui sõprade ja lihtsalt heade inimeste toel.
Ja siis ma arvasin, et noh, jalad jälle all, mis nüüd selle poole raamatuga enam tehakse, mis veel lugemata oli, aga tegelikult siis see õige andmine alles käima läks. Päris hea meel oli, et just nüüd oli mul aega ilusti järjest lugeda ja nautida nii lugu kui ka head tõlget (aitäh! - mul on tõlgete vastu omamoodi newfound respect tekkinud viimasel aastal) ja et ei pidanud kõige huvitavama koha peal tööle minema või midagi. Lugu oli tõeliselt köitev ja ma hakkasin mingil hetkel mõtlema selle peale, et raamatust on tehtud menukas seriaal, aga mina seda vist vaadata ei suudaks. Pinget oli mingitel hetkedel nii palju, et lugeda võib, aga visuaalis oleks vist põnevuse ülepinge nii suur, et mul tekiks lühis. :D Samas, mõne padja ikka leiaks, kuhu kõige pinevamate kohtade ajal peituda... Jänes nagu ma olen.
Sira ei olnud jänes. Kaugel sellest. Selleks ajaks, kui algas Teine maailmasõda, olid tema isiklik sõda juba peetud ja kuigi ta nii mõnegi lahingu kaotas, siis sellesama isikliku sõja ta ikkagi võitis. Mida ta hiljem isiklikus plaanis võitis või kaotas ja kumb pool peale jäi - kes teab. Epiloog on ka selles osas tahtlikult narritav-nörritav.
Aa, muide, tegevus käib 30. aastatel Hispaanias ja Marokos. Et te teaks. Hispaania kodusõda, Hitler, Franco. Kõik see värk. Ajaloolisi isikuid marsib läbi nagu Tulgi "Foogtis".
Kokkuvõtteks - "Õmblejanna Madriidis" on raamat, kus on koos nõretavalt melodramaatiline hävitav armastuslugu, ellujäämisromaan ja spiooniromaan. Kõik kenasti üksteise järel. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar